Sunday, October 28, 2012

Nädal pärast reisi ja natuke praktilist juttu kah.


Kõikide minu reisimistega kipub ikka nii olema, et koju sügisesse on päris valus tulla. Eriti sel aastal, kui lumi juba maas. Soe kliima, värsked puu-ja juurviljad ja sõbralikud inimesed on nüüdseks minevik. Samuti on kahju, et see käik nii ruttu otsa sai.  Nagu ma eelnevalt kirjutasin, oli seekordne käik küllaltki emotsionaalne. See tõstis küll reisi väärtust, kuid tegi selle ka raskemaks. Seekordse käigu ajal me suurlinnadesse eriti ei sattunud.  Välja arvatud esimesed päevad Teheranis ja viimased Tabrizis. Väikelinnades, kus turismimagneteid eriti pole, oli kohalike uudishimu ja tähelepanu meie vastu hoopis suurem. Inimeste suhtumine ja suhtlemine lähedasem ja individuaalsem. Õnnestus paaril korral isegi kohalike juures kodus olla.  Kogu elu keerleb Iraanis põhiliselt lähedaste, sugulaste ja sõprade ümber. Nad on pidevalt koos, olgu see siis õhtusöögil, puhkepäevadel või perekondlikul tätpäeval. Suhted lähedastega on siinses kultuuris väga tähtsad.
Ka inglise keele rääkijaid on väiksemates linnades napimalt. See pani meidki proovile. Kuid nagu meie kogemus näitas ei jäänud me kusagil hätta. Ei suhtlemise, teelt eksimise ega muu probleemiga. Alati leidus kuskil keegi, kes abistas ja meie mure juba eos lahendas. Vahel oli abiks ka õnnelik juhus. Me kohtusime uskumatult toredate inimestega, kellel polnud kahju oma isiklikust ajast, et see meile pühendada. Tutvustada oma linna, kultuuri ja isegi oma perekonda ja sõpru.
Iraanlase oskus teist inimest aidata või tähele panna on tavatult spontaanne ja endastmõistetav. Minu sooviks on omandada neid oskusi ja kultiveerida neid ka siin Eestis. Iraanis juba natuke õnnestus, kui seda kilekotilugu meenutada. Teine lugu on nende avatud oleku ja suhtlemisvalmidusega. See on neil nii tavaline ja lihtne. Selline keemia kahe eestlase vahel on välistatud. Parimaks näiteks on ühistransport. Me eelistame bussis istuda üksinda, olla omaette ja sulguda iseenda maailma. Ja kui kellelgi juhuslikult või olude sunnil ikkagi õnnestub võõra kõrvale istuda, siis järgneb sellele ainult vaikus. Rääkimine tundub ebanormaalne ja kaaslase ärakuulamine tüütu.
Üheks boonuseks meie reisil oli segane olukord kohaliku valuuta ümber. Algul tundus utoopilisena ja uskumatuna Teheranis oleva pangahärra soovitus rahavahetuse kohta. Ta saatis meid pangast ära, et saaksime oma eurode eest paremat hinda. Ta saatis meid tänavale, selle väljendi kõige üllamas mõttes, mis üldse olla saab. Tänavale sattumine tegi meie siinoleku oluliselt odavamaks. Mul pole eluski olnud sellise pikkusega nii odavat reisi, kui seekord. Hinnad olid meie jaoks nii tähtsusetud, et isegi kauplemine tundus mõttetu.
Ma läheksin sinna tagasi esimesel võimalusel. Põhjusi on mitmeid. Esimeseks taaskohtumine ja jällenägemisrõõm sõpradega kellega me kohtusime ja kellel külas olime.  Teiseks kindlusetusetunne, mis sellest maast tulevikus saab. Vaadates hetkel Süürias toimuvat, tilgub süda verd. Koht, kus kultuur ja avastamisrõõm on sisuliselt iga kivi all hävitatakse halastamatult. Inimesed, kes on aastakümmneid kannatanud selle diktatuuri all, peavad nüüd läbi elama veel jubedamat.  Tegelikult pole vabadus ikka nii magus, kui eemalt tundub. Tuleb uus kord ja uued valitsejad vabaduse egiidi all. Mul on kahju neist, kes selle võitluse tulemustes pettuma peavad. Neid saab olema väga palju. Igal kultuuril on omad iseärasused ja kombed. Pole mõtet minna teise õuele oma korda ja demokraatiat kehtestama . Seda ei võeta niikuinii omaks. Igal piirkonnal, religioonil, demokraatial on omad head ja vead. Et neid paremini mõista, tulebki seda näha ja mis veel parem sellest natukenegi osa saada.
Ärge kartke Iraani. See pole koht kus käib sõda ja verevalamine. Siin on kõike - kultuuri, toredaid inimesi, tõliselt värskeid puu-ja juurvilju ......

Natuke hindadest kah.
1€= 41000 Riaali. Ametlik pangakurss 1€= 16000 Riaali
Hotell ** 2-le - 450 000 Riaali / 10,78€
taksosõit 200 km - 70 000 Riaali/ 1,70€
taksosõit linnas keskmiselt 20 000 Riaali/ 0,48€
2 otsa metroopilet Teheranis - 5500 Riaali/ 0,13€
bensiin 1L 4000/ 7000 Riaali -  0,10 - 0,17€
korralik 3 käiguline restoranieine 2le 200 000 - 300 000 Riaali/ 4.88 - 7.32€
muuseumipilet 5000 Riaali/ 0,12€
vesi 1,5L 4000 Riaali/ 0,10€
bussipilet 600 km sõidu eest - 155 000 Riaali / 3.78€
kohalikud õunad 1 kg 13000 Riaali/ 0,31€
granaatõunad 1 kg 15000 Riaali - 0,37€
aprikoosid/ virsikud 1 kg - 23000 Riaali/ 0,56€
viinamarjad 1kg 20000 Riaali/ 0,49€

Tualett on üldjuhul tasuta, kuid alati peaks endal paber kaasas olema. Naljalt tänapäevase WC potiga tualettruumi ei leia. Hädad tuleb ära ajada kükitades, nagu see oli meil nõukaajal.
Vagusfoorides põlevad värvid, enamuses suurt tähtsust ei oma. Mitmerealist sõiduteed ületades, pole mõtet ootama jääda kini tee tervenisti vabaneb, et ohutult üle saada. Võtke üks rida korraga ja edu on garanteeritud. Teed ületades ärge jääge seisma, ega astuge tagasi. Teile lähenev sõidukijuht arvestab alati oma liikumist ja kiirust sellega, et liigute edasi ja ta möödub teist seljatagant.
Taksosõidul katsuge kohalikelt orienteeruv hind välja peilida. Turistidelt kiputakse rohkem küsima. Sama lugu on ka hotellide ja restoranide puhul. Alati tasub endaga kaasa sebida keegi kohalik, kes hinnad kontrolli all hoiab. Kasutage alati kollaseid taksosid, sest need on riigi omad. Muud värvi taksode puhul kipuvad hinnad lakke minema.
Teed küsides kontrollige järgneva vastutulija käest alati üle, kas eelneva juhatus oli ikka õige. Kohalikud tahavad väga aidata, kuid keeleoskusest jääb väheks. Sellisel juhul kipub juhatus võssa minema.
Kui vähegi võimalik pühedage oma kasinast ajast kasvõi minutigi kohalikule, kes teid kõnetab või Hello hüüab. See ei võta teilt tükki küljest, kuid te saate uskumatu reaktsiooni ja tõelise õnnetunde osaliseks.

Iraani viisa saab Iraani saatkonnast Soomes. Kohale pole vaja minna, sest kõik asjad saab aetud posti teel. Hetkel antakse viisat ainult kolmeks kuuks ette. Mitte kauemaks. Kogu prodseduur võtab aega 1-2 nädalat.  Lennupileteid ei nõuta. Ainuke kummaline nõudmine on reisikindlustus kolmeks !!!! kuuks.  Viisa maksab 50€. Kolm aastat tagasi oli 15€ Veel on vaja 2 dokumendifotot ja Soome marke. Need viimased on vajalikud selleks, et passid teile tagasi saata.  Saatkonna konsulaarosakonnaga on pea võimatu telefoni teel ühendust saada. Meilide peale vahel ikka vastavad. Siis kui peale käia.

pilte saab vaadata siit -

album 1 - http://s1293.beta.photobucket.com/user/iran2012/library/IRAAN%202012?evt=email_share#/user/iran2012/library/IRAAN%202012?http%3A//s1293.beta.photobucket.com/user/iran2012/library/IRAAN%202012?&_suid=135186143375004143573984616755

album 2 - http://s1290.beta.photobucket.com/user/iranalbum/library/iraan%202012?evt=email_share#/user/iranalbum/library/iraan%202012?http%3A//s1290.beta.photobucket.com/user/iranalbum/library/iraan%202012?&_suid=1351622571140049657559861712896

album 3 - ttp://s1356.beta.photobucket.com/user/iranalbum2/library/iran2012?evt=email_share#/user/iranalbum2/library/iran2012?http%3A//s1356.beta.photobucket.com/user/iranalbum2/library/iran2012?&_suid=13519827902500975322664588715

album 4 Türgi - http://s1356.beta.photobucket.com/user/iranalbum2/library/Turkey%202012?evt=email_share#/user/iranalbum2/library/Turkey%202012?http%3A//s1356.beta.photobucket.com/user/iranalbum2/library/Turkey%202012?&_suid=135198250335906553212964510986







Sunday, October 21, 2012

20 - 21 Oktoober Istanbul - Riia - Tallinn



„Pegasus“ toob meid 1.30ga õnnelikult Istanbuli tagasi. Selle lennufirma eripäraks on see, et ta kohtleb oma kõiki reisijaid võrdselt. Economy klassi reisijad ei pea kannatama äriklassi reisijatele tehtavate soodustuste ja privileegide arvelt. Samuti on salongides olemas ekraanid, mis näitavad lennu staatust ja muid tehnilisi näitajaid. Need pisiasjad muudavad niigi igava lendamise huvitavamaks. Seda isegi lühilendudel.
Maandume kella 17 paiku Istanbuli Aasia poolsel lennuväljal.
ja meil on vaja saada Istanbuli Euroopa poolele. Üle Bosporuse väina on ainult 1 liikluseks avatud sild. See on pudelikael, millest läheb läbi kaht mandrit ühendav liiklusvoog. Kogu seda ettevõtmist raskendab veel reedene tipptund.  Kulub oma 2 tundi, et jõuda soovitud sihtpunktini.
Istanbul on tõeline rahvaste paabel. Turiste voolab siia kokku kõiksugu maailma paigust. Pole kohta astuda ega istuda.  Hinnatase võrreldes 3 aasta taguse ajaga, mil ma siin viimati olin on teinud peadpööritava tõusu. Kaubndus- ja teenindussfääris on sellsed hinnad, et matavad esmapilgul hinge. Võimalik, et oleme ära hellitatud ka Iraani hindadega.
Bazaarist on paraku ainult alles jäänud nimi.  Tänu turismile on linn arenenud jõudsalt. Kõikjale kerkivad uusehitised ja rajamisel on isegi metroo.
Liikluskultuur on segu Iraanist ja Euroopast. Rohkem paistab silma üksteisele „ärategemist“. Samuti on keelavaid silte rohkem, kui Iraanis. No photos, no smoking, no crossing.......
Vägisi tuleb pähe küsimus, kus see vaba maailm siis asub??
Kas seal, kus on keelatud oma mõtete avaldamine ja lubatud kõik lihtne ja inimlik. Või hoopis seal, kus on demokraatia, kuid isegi kõik lihtsad tegevused on rangelt seadustatud ja inimese tegemisi reguleeritakse keeldudega. Üks sarnane joon jookseb läbi mõlemalt poolt leerist. Liialt vaba inimene on ohtlik nii demokraatiale, kui diktatuurile.
Iraan on tõeliselt tore koht reisimiseks. Iga ränduri meeldivaks kohalolekuks on loodud kõik tingimused. Loomulikult pole need uhked hotellid, luksuslikud spaad või hoopis midagi kolmandat. Rõõm sinu kui külalise üle, meeletu abivalmidus ja avatud süda muudavad selle tohutult suure maa nii lähedaseks, kui veel vähegi olla saab. Reisimiseks on see koht väga turvaline.
Istun siin kolme maailma ristumiskohas. Minust vasakule jääb maailm, kus hetkel on aastaarvudeks 1391. Inimesed kes seal elavad ei kujuta endast mingit ohtu. Neid võib julgelt nimetada sõpradeks. Mul on kahju sellest, kui demokraatia ja vabadus ükskord nendeni jõuab. Enamusele pole see nii magus, kui raudse eesriide tagant paistab. Pettumuse viljad on väga kibedad.
Minust paremale jääb maailm, mis suurt ei erine esimesest. Ainult aastaarv on teine ja inimestel vähe rohkem vabadust.
Kaastunne, sõbralikkus ja siirus on siin maailmas üha haruldasemaks muutumas.
Kolmas ja see kõige väiksem maailm on minu sees. Ka siin on omad vastuolud ja vahel puudub isegi tasakaal. Kohati on ta väga rahutu. Ta tahab ennast võrrelda teistega ja omandada uusi oskusi, et olla veel parem kui enne. Seiklused ja emotsioonid on need, mis teevad hinge sees rõõmsaks. Kui ma hakkan sellest puudust tundma võtan oma sõbra, seljakoti ja me läheme jälle, et midagi uut kogeda.
Aitäh Margus, et sa minuga kaasa tulid, toeks olid ja kogu seda rõõmu minuga jagasid.   


Ps. Turbulents lennu ajal polegi nii jube kui algul tundub. 

18 - 19 Oktoober - Diyarbakir


Hazankeyfist Diyarbakiri saame suuremate sekeldusteta. Algul jällegi minibussiga Batmani linna ja sealtsamast teise minibussiga tunnine kihutamine Diyarbakiri. 15 kohalised bussid enne ei välju, kui kõik kohad on täidetud. Oota palju tahad. Veab neil, kes saabuvad viimaste hulgas. Samas kehtib siin reegel, et varasematele tulijatele on istekohtade valik suurem. Minibussis on alati olemas 3 lisatoolikest, mis sõitjate suure huvi tõttu ka kasutusele võetakse.
Diyarbakir on regiooni suurim linn. Siin on ülekaalus samuti kurdid. Põhiline elu on koondunud linnamüüride vahele. Ajalooline linnamüür oma pikkuselt on teisel kohal maailmas. Linnamüürist välapoole jäävates agulites elab vaesem rahvas. Sinna on targem oma nina mitte pista. Seda isegi päise päeva ajal. Samuti on see kontingent rajanud oma elamise ajaloolise linnamüüri sisse. Kurdi lapsed liiguvad kampadena ja karjuvad pidevalt – Money, money.... Margusele omane liigne uudishimu oleks talle tervise või elu isegi maksnud. Linnamüüri otsas turnides tabas teda ootamatult laustuli kivide näol, mille alagatajateks kurdipoiste kamp oli. Kiired jalad ja osavus tõid Marguse eluga müüri otsast alla.
Ka see piirkond on mässuliste tõttu rahutu. Linna kohal lendavad madalalt helikopterid, mille avaustest vaatavad alla kuulipildujatorud. Õhtu saabudes suletakse kõik kõrvaltänavad ja relvastatud soomukid ilmuvad peatänavale. Kohalikud ei tee sellest välja, sest neile on see tavaline. Minu sees vaheldub pidevalt turvatunne ohutundega.
Arvatavasti käib haarang“ teadis üks kohalikest rääkida. Helikopterite ja lennukite pidev müra segab isegi normaalset rääkimist.
Nagu siinses piirkonnas ikka on linnasüdameks bazaar. Siit leiab absouutselt kõike. Isegi telereid ja külmkappe. Toiduainete ja värske kraami valik teeb kadedaks. Maitseaineid on nii palju, et kõigile ei oskagi nime anda. Pidevalt liiguvad kärud värske kaubakogusega.
Linna peatänav ainult hotellidest koosnebki. Googlit kasutades leiab ainult mõned ja needki 5 tärni või enam.
Kuigi linn tundub oma loomult agressiivne ja ohtlik jätab ta siiski mõnusa mulje. Oma kompaktsuse ja atmosfääri poolest.
Diyarbakirist ootab meid 1000 km pikkune lend Istanbuli.

16 - 17 Oktoober - Hasankeyf


Täna ootab meid ees 5 tunnine bussisõit Vanist – Batmani nimelisse linna. Batmani linna kuulsamaks vaatamis-ja pildistamisväärsuseks on linnasilt. Arvan, et selgitused on siin üleliigsed.
Batmani jõuame keskpäeva paiku. Kuna linn on võõras ja inglise keele rääkijaid napib tuleb teha luuret info hankimiseks.
Raskete seljakottidega sihitu otsimine tundub asjata energiakulu. Margus läheb vajaliku teabe otsingule ja mina jään seljakotte valvama.
Tagasi jõuab ta veel rõõmsamal moel kui ära läks. Esimene tihedamalt asustatud punkt, mille ta leidis oli kaubanduskeskus.
Ma ei tea, mis see oli, kas ere päike või hästipestud ukseklaasid, kuid ootamatult klaasides tema teekond lõppes. Kui teistpoolt vastutulnud kohalik oleks olnud venelane, siis kangastunud talle silme ette kaader multifilmist „Okaskasukaga põrsake“.  Õnneks jäid klaasid terveks ja mõistus kohale. Kaastundeavaldused polnud siin ka kohased. Veel paremaks õnneks suutis kohalik vennike aru saada inglise keelest. Marguse soov oli leida transpordivõimalus paarikümne kilomeetri kaugusele Hasankeyfi külla. Kohe võeti  kõne oma sõbrale, kes siinsamas keskuses töötas. Algul arvati, et Margus üksi ja kohe sõiduvalmis on. Peale pikka seletamist, et mina ja suured seljakotid ka veel on vastati selle peale „ No problem
Tammusime, siis oma kandamiga keskuse taha olevasse transpordipunkti. Seal ootas meid kaubik, kuhu rändas igasugust toidukraami. Lahtistes kastides saiapätsid, segamini kreemikookide ja loomakootidega, kuhjati kaubikusse.  Tagatipuks pulmatorti meenutav moodustis ja lõpuks meie reisikotid. Kuna laadimist teostav personal pidi algsete rehkenduste kohaselt mahtuma kabiini, siis aeti nemadki furgooni. Meie jaoks jäid kuninglikud kohad juhi kõrval.
Umbes paarikümne minutiga olime bussiterminalis, kust me jätkasime oma teekonda Hasankeyfi.
See küla asub kõrgete mägede vahel orus, millest voolab läbi Tigrise jõgi. Algul oli küla turismimagnetiks kuulus kaljusse raiutud vanalinn. Nüüdseks on prioriteedid muutunud ja turiste huvitab rohkem selle asupaiga peagi otsa saav eksisteerimine. Nimelt on valitsus otsustanud energiatootmise nimel paisutada just selles kohas üles Tigrise jõgi ja matta vetevoogude alla kogu küla. Inimestel on keelatud investeerida siinsesse kinnisvarra ja edendada külaelu. Kuigi seda plaani on heietatud 1950-ndatest aastatest, peaks vesi külale peale lastama aastal 2015. Teatud irooniaga võib öelda, et hetkel on turismimagnetiks küla kurb saatus, mitte aga iidne vanalinn. Hoolimata vanalinna külastamise keelamisest on turistide voog endiselt suur. Kohalikega ei taha sel teemal vestlust arendada, sest kes ikka sooviks rääkida oma tumedast tulevikust.
Hazankeyfi kuulsam majutuspaik on rajatud otse rohelusse. Kõikvõimalikud tsitruste ja muude viljapuude salud ümbritsevad seda majapidamist. Keset õue asub tiik, kust iga soovija võib edale meelepärase suurusega kala õhtusöögiks püüda. Einestamislauad on üles seatud granaatõunapuude alla, mis alati külastajate ootel on. Puude otsas olevad punased viljad on enamuses lõhkenud ja nendest eralduv lõhn kandub üle salu laiali.
Õhtusöögilaus istudes ühinevad turistudest toidunõudlejatega vabakäigul olevad kanad, pardid, kassid, küülikud, kitsed ja lambad. Kõige suurema ja häälekama kogukonnaga on esindatud pardid. Kuid eelistatumas olukorras  on siiski  kalkunid. Oma suure koguka keha tõttu on nad kodulindudest kõige suuremad ja see tekitab aukartust teiste tiivuliste ja isegi kasside seas. Samuti räägib nende kasuks teistest pikema kaela omamine. See on täpselt nii pikk, et kaela otsas asuv pea ulatub söögilauani ja kaks terast silma näevad täpselt, mis laual toimub. Igat suutäit, mis taldrikult sööja suhu rändab, saadab kõrvulukustav kisa. Neid omakorda assisteerivad pardid ja seejärel kanad ja muud tiivulised.
Õhtul külavahel ringi jalutades püütakse ikka uurida kust pärit oleme. Üks kohalik suudab oma nutitelefonist väja meelitada olulised faktid meie riigi kohta ja püüab neid meile ette purssida. Tuomas Endrik Ilves, Ene Jergma, ärikikogu tulevad tal läbi häda. Meie maakondade nimetamine tuleb tal seevastu soravamalt välja. Õnneks on turistide konsentratsioon siin suur ja seega ei häiri kohalike uudishimu meid väga. Tänu turistidele on hinnatase siin kõrgevõitu. Turistitänava ääres istuvad kaubitsejad pakuvad igasugu mõttettut nänni. Luitunud postkaardid, tolmused päikeseprillid vahelduvad vibropumpade ja aluspesuga.
Iidse vanalinna värava juures üritavad kurdi lapsed endale perele elatist teenida. Kes pakub giiditeenust, kes karjub lihtsalt refrääni tuntud ABAa laulust – Money, money....  Üks ettevõtlikum üritab 10 TL  (4,2€) eest müüa regiooni tutvustavat piltidega inforaamatut. Raamatu täpsemal uurimisel leiame tagaküljelt oleva märkuse – No for sale. It is gift. All külas pakutakse seda 5 TL eest.
Poolteist päeva puhkust pikast reisist kulus hädasti ära ja Hasankeyf sobis selleks väga hästi.

Saturday, October 20, 2012

15. Oktoober - Van (Türgi)



Kahe tunniga olimegi kohal. Rasketest vintsutustest hoolimata püüdsime õnneliku kohalejõudmise puhul hoida head tuju. Sellele aitas ka kaasa soe päikeseline ilm.
Uue piksenoole meie õnnetaevasse tõi tõsiasi, et Türgimaa hinnad olid hoopis karmimad, kui Iraanis. Meie lõbus ja laristav elustiil sai koheselt kiired matused. Mitmesaja kilomeetrised taksosõidud ja kordumatud restoranikülastused olid selleks korraks ajalugu. Numbrid küll muutusid kümneid tuhandeid kordi väiksemaks, kuid elu seevastu kõvasti kallimaks.
Van asub samanimelise järve idakaldal. Läänekaldal asub linn nimega Tatvan. Kõik Iraanist Süüria ja Türgi poole suunduvad rongid peavad ületama selle järve. Kuna järv jääb mägede vahele, siis raudtee rajamine läbi mägede maismaale oleks läinud väga kulukaks. Kogu rongi veerem sõidutatakse praamile ja nelja tunniga ületab see järve.
23 oktoobril 2011 tabas Vani linna 7,1 magnituudine maavärin, mis purustas tuhandeid maju. 2 nädalat hiljem sai linn uue hukatuse osaliseks. 9 novembri maavärina tugevuseks mõõdeti 5,7 manituudi. Selle maavärina purustused olid väiksemad, kuid külvas kohalike hulgas meeletu paanika. Linnas elavate inimeste arv oli tollal kõvasti suurenenud, sest siin elasid lisaks kohalikele ka appitõtanud vabatahtlikud ja taastamistöid läbiviivad ehitustöölised.
Siinse regiooni põhiasukateks on kurdid keda peaks kokku olema 30 miljonit. Nendest 15 miljonit elab Türgis, 7 miljonit Iraanis, 6 miljonit Iraagis, 2 miljonit Süürias. Ülejäänud 1 miljon on  mööda ilma laiali. Kurdidel on küll oma kõnekeel, kuid puudub kirjakeel. Kurdi keelel on palju murdeid, mis erinevad üksteisest totaalselt. Näiteks on Kurmandži murdel käändelõpud. Samuti esinevad sellel murdel mees- ja naissoost sõnad. Sorani murdel puuduvad need sootuks. Neid nimetatakse samaks keeleks ainult nende ühise päritolu tõttu ja etnilise ühtsuse rõhutamiseks.
Linna kohal tiirutavad helikopterid ja tänaval patrullivad relvastatud soomusautod annavad aimust, et kurdid on keskvõimu vastu mässama hakanud. Juba enne meie reisi algust edastasid maailma uudistekanalid ärevaid uudiseid Türgi kaguosast, mille keskseks teemaks oli kurdide mäss.
Peale hotelli sisseseadmist otsustame ka kuulsat kurdi hommikusööki proovida. Ebatavaline pole mitte toit vaid selle serveerimise eripära. Laud täidetakse 10 – 15 taldrikuga, millel on erinevad suupisted. Oliivid, erinevad juustud, segud pähklitest, määrdeained, köögiviljad. Esialgu tekitab selline valik ja toitude kogus ehmatuse, kuid peale tunnist söömaaega pole laual peale taldrikute midagi. Tegelikult on toitude kogused marginaalsed. Ehmatab ainult rohkearvuline valik. Raskusi tekitab leivataldrikule ja kohvi- või teetassile koha leidmine.
Vani linna kõige tuntum vaatamisväärsus asub järvel asuval Aktamari saarel. Sellel saarel asub Vana Armeenia klooster. Hoolimata regiooni tabanud arvukatest maavärinatest on see sellest katastroofist jäänud puutumata.
Tänu jalgpallile teatakse Türgis Eestit paremini. Jalgpalli MM valikmängudel asume koos ühes alagrupis.
Puuviljade, kaupade ja teenuste hinnad pole pooltki võrreldavad Iraani hinnatasemega. Pigem meenutavad need Eesti omi. Sellest saadud shokist oleme ka päeva lõpuks toibumas.
  

14. Oktoober Tabriz - Van



Täna on meie Iraani reisi viimane päev. Alates hommsest peaksime olema juba Türgimaal. Tabriz on rahvaarvu suuruselt neljas Iraanis. Siin elab umbes samapalju elanikke kui Eestis + veel 1 Tartu linna täis juurde.
Seismioloogiliselt on siinne piirkond küllaltki aktiivne. Mitmed maavärinad on hävitanud või tugeval kahjustanud tähtsaid ajaloolisi objekte. Tabrizi kuulsam kultuuriline objekt Sinine Moshee hävines 1779 aasta maavärinas täielikult. Jättes püsti ainult sissepääsupoolse ivani. 1973. aastal alanud restaureerimistööd kestavad tänaseni. Viimane maavärin mille tugevus oli 6,3 magnituudi toimus 12 augustil 2012. Linnale see suuri kahju ei teinud, kuid ümberkaudsed külad said tugevalt kannatada või hävinesid täielikult. Toona hukkus 180 inimest.
Kuulus ajalooline Tabrizi bazaar asub minu jaoks hoomamatul maa--alal. Kohati ulatuvad kauplemiskohad ametlikest piiridest välja ja tihe äritsemine käib isegi läheduses olevatel tänavatel. Inimesi on niipalju, et normaalseks liikumiseks kõnniteel ruumi pole. Seepärast tulebki matti võtta sõiduteelt.
See bazaar on vanim Lähis-Idas ja üks suurimaid maailmas. 2010 aastast kuulub ta ka UNESCO maailapärandi nimekirja. Muidu turg nagu turg ikka. Kõike on saada küsi ainult. Kui pole siis toome või teeme. Kõige aktiivsemad meelitajad on kulla- ja vaibakaupmehed. Tänu kõrgele $ ja € kursile saab kuulsa pärsia käsitöövaiba siit väga odavalt kätte. Euroopas ja Türgis maksab sarnaste omadustega vaip pea 10 või enam korda rohkem. Pealegi ei saa siis ka kindel olla toote ehtsuses.
Tabrizis on üks huvitav nähtus, mida ma mujal Iraanis pole märganud. See on ainult jalakäijatele mõeldud tänav. Loomilikult on siia ennast mahutanud ka mootorratturid. Tänava keskelt läheb roheline tsoon, kus kasvavad puud ja lilled. Samuti on siin pingid millel saab jalga puhata. Majad on vanad ja huvitava arhitektuuriga. Kogu tänav on täis poekesi, kohvikuid ja teenindusasutusi. Samuti võib siit leida pronksist skulptuure. Kujutavad nad endast mingit tegevust. Ühel puhastatakse saapaid, teisel jälle lõigatakse juukseid. Jalutades mööda seda tänavat on tunne, et oled sattunud kusagile Euroopasse.
Korraga peatab meid kinni üks tütarlaps, kes väga meiega suhelda tahab. Peale nimeküsimise ei tule sealt suurt midagi. Ta on nii elevil, et ei taha meist kuidagi lahkuda. Sõnad on tal küll selged, aga õigesse järjekorda vaeseke neid pandud ei saa. Oma täbara olukorra parandamiseks helistab ta oma poiss-sõbrale, et see meiega räägiks. Too valdab inglise keelt paremini. Saame teada, et tüdruk nägi tänaval kaht välismaalast ja tahaks väga keelt praktiseerida, kuid maad võtnud erutus on kõik võõrad sõnad peast pühkinid. Viimases hädas teeb ta ettepaneku meid külla kutsuda. Teades, et meil on õhtul vaja bussile minna, tuleb see kutse tagasi lükata.
Meie bussi välumisajaks piletil on märgitud 20.00. Nagu soovitud jõuame me bussijaama umbes tunnikese varem. Kuna reis on rahvusvaheline, siis eeldame et prodseduurireeglid kestavad sel puhul kauem. Terminal kust buss peaks väljuma on väike ja algul pole siin peale meie mitte kedagi. Natuke ootamist ja ilmub veel 4 reisijat. Vatupidiselt meie teistele kogemustele väljub buss tunnise hilinemisega. Meile lubatud mugavast sõiduvahendist pole juttugi. Tegemist on küll modernse bussiga, kuid väsinud Mercedes näeb hale ja vaevatud välja.
Meie kannatuste rada saab jätku tihedate peatustega teel. Pidevalt tõstetakse bussi kütusekanistreid ja gaasiballoone.
Kogu seda tegevust jälgidest saame aimu, et tegemist on kütuse smuugeldamisega Türki. On ka põhjust, sest hinnavahe on pea 22 kordne. 1 liiter maksab Iraanis 0,17€ Türgis aga tuleb liitri eest välja käia tervelt 2€  Mitteametlikult võistlevad Türgi ja Norra omavahel kallima kütusehinna liitri nimel Euroopas. Iraanis saab kütust osta limiidi alusel. Kui su igakuine kütuselimiit pole ületatud on teenitav vaheltkasu  2x22 korda. Siit jääbki meile mulje, et liin on vajalik ainult kütuseveoks. Reisijad on siin teiseklassiline nähtus.
Piirile jõudes kamandatakse meid bussist välja, antakse meie pagas ja suunatakse passikontrolli. Sel ajal rändavad kütusekanistrid alt pakiruumist bussisalongi. Siis tuleb piirivalvur, kes kontrollib bussi pagasiruumi, kuid salongi millegipärast ei lähe.
Meid tervitab Iraani passikontroll, lehitseb dokumenti siit ja sealt. Veel teatatakse, et väljaantud viisa alusel võiksime siin veel viibida 15 päeva, kuid hetkega muudab kuupäevaga sisselöödud tempel selle lubaduse kehtetuks. Jääme, siis oma bussi ootama 2 riigi vahelisel eikellegi maal. Selleks kulub pea kaks pikka tundi. Öiselt madal õhutemperatuur ja suveriided teevad ootamise väga ebamugavaks. Mingisugused tegelased on piirivalveputka läheduses süüdanud autokummi, et vähegi sooja saada. Kuskilt tuuakse mingi lähker kütusega, mis rehvile valades uut põlemishoogu juurde annab. Kogu lähedus on mattunud musta suitsu ja masti otsas lehviva Iraani trikoloor omandab uue tooni. Eriti lipu valge osa. Piirivalvet ei näi säärane tegevus häirivat. Ju on siis tavaline. Kannatamatu olukorra vältimiseks jalutatakse isegi eemale.
Piiripunktist läbisõit on kaitstud võimsa raudväravaga, mis suure kolksatuse saatel automaatselt suletakse või avatakse. Sisimas tekib selline raudse eesriide või filmist nähtud vangla tunne. Iraani poolel on oma värav ja umbes 30 cm eemal on Türklastel oma värav. Need avanevad ja sulguvad üksteisest sõltumatult.
Türgi poolele jõudes suunatakse meid oma pagasiga Türgi passi- kontrolli ja tolli. Meie pagasi suhtes suurt huvi üles ei näidata. Ainult Türgi passikontroll elavneb, kui näeb dokumendis minu nime. Tuleb välja et oleme eesnime järgi peaaegu nimekaimud. Edaspidi esitlengi end türklaste rõõmuks Emrena.
Türgi poolel algab kanistritega sama etendus uuesti. Tolliametniku ootuses käib tihe sagimine salongi ja pagasiruumi vahet.
Piiritsoonist väljudes on mehed nii võhmal, et ei jätku jõudu osasid kanistreid tagasi alla vedada. Niisiis sõidamegi salakaup ja reisijad ühes salongis Vani linna poole.
Umbes paari  tunni pärast buss peatub ja juhid otsustavad silma looja lasta. Konditsioneeri abil toodetud soe õhk kaob salongist minutitega ja seisev mootor seda juurde ei tooda. Kütusekanistrite vahel käib hoogne suitsetamine, mille tegevust reedab salongis leviv tubakalõhn.
Umbes paar tundi hiljem aetakse kõik üles ja suunatakse edasi väikebussi peale, mis meid siit Vani viib.
Siililegi selge, et sel bussil polnud algusest peale plaanis Vani sõita. Juba esimeses asulas tehakse kütus rahaks ja sõidetakse tagasi kodumaale.
Esimeste päikesekiirte saatel alustame  200 km pikkust teekonda Vani.    

13. Oktoober - Tabriz & Kandovan



Bussisõit Tabrizi oli meie jaoks paras katsumuste koorem.
Sattusime bussis istuma päris taha, kohalike noorte sekka. Nende käitumine ja normaalsuse detsibelle ületav vestlus ületas igasugused piirid. Üks vanahärra üritas noori korrale kutsuda, kuid ta saadeti kohe kõige pimedamasse ja soojemasse kohta. Margus kui spetsalist, leidis  igal tüübil mingi psüühikahäire olevat. Teaduslikus keeles on see lühend ADHD ehk tähelepanu defitsiidi hüperaktiivsuse häire. Katkised bussiistmed, ms kuidagi koos ei püsinud, lisasid veel ebamugavustunnet. Mõnet tunnid peale reisi algust muutis olemise ebamgavaks jaheduse saabumine. Bussisalongis olev suur ekraan näitas meie jaoks väga koledaid numbreid, mis kiiresti vähenesid. Ka algav vihmasadu muutis meele mõruks. Mõned tunnid tagasi olevatest 35 kraadisest  soojanumbritest oli Tabrizi jõudes alles jäänud ainult 12.
Veidi enne Tabrizi lagunes buss täiesti koost. Mootor küll töötas aga käiku ei saanud sisse. Bussisalongi põrandal olev luuk tõmmati üles ja meie ees haigutas suur sügav auk mille põhjas tuksus mootor. Natuke sikutamist siit ja sealt ning bussisõit jätkus.
Tabrizi jõudes otsisime kõigepealt kotist välja soojad riided ja seejärel suundusime hotelli otsima.
Uus päev algas meie jaoks rõõmsamates toonides. Temperatuuri ja päikese suhtes oli eelnevatele päevadele sarnane olukord taastunud. Tabriz on üks vähestest Iraani linnadest, kus asub turismiinfo büroo. See on hõlpsasti leitav, sest asub ta kuulsa bazaari peavärava juures. Turismiinfo peremees hr. Nasser palus meid lahkesti sisse ja jagas rohkelt vajalikku informatsiooni. Samuti organiseeris ta meile bussibiletid sõiduks Tabrizest – Vani.
Tabrizis elavate inimestega on suhtlemine lihtsam, sest väga paljud räägivad inglise keelt. Elanike suhtes on siin ülekaalus türklased ja aserid. Vahel olis säärae tunne, et oleme Iraani asemel sattunud teise riiki. Häiris see, et kohalikud tahtsid väga diskuteerida religiooni ja abielu teemadel. Nende arusaamad meie standardite ja harjumustega ei langenud kunagi kokku ja seepärast tundusid need neile kummalisena. Öeldakse, et vaidlustes sünnib tõde, kuid meil kippus resultaat tõele vastassuunas liikuma.
Päeva teisel poolel sõitsime 30 km kaugsele Kandovani külla.
Kandovan on ajalooline asulapaik, kus inimesed elavad veel siiamaani teravatipulistes koobastes. Ühes sellises asub ka hotell, kust ei puudu isegi mullivann.
Kandovani ja tagasi sõidutab meid hr. Nasseri vend. Ta räägib meile elust Iraanist ja inimeste suhtumsest maailma asjadesse.
Tema maailmapilt sarnaneb minu omaga. Tavakodanikul pole väimatki tähtsust, kuidas riigid omavahel kõrgel tasemel läbi saavad. Peamine on läbisaamine inimeste vahel isiklikult. Me teame väga hästi mis suhted valitsevad Iraani, Ameerika ühendriikide või EL vahel. Need on jahedad ja vaenulikud. Iraanlane ei klassifitseeri oma külalist rahvuse, ega päritolumaa järgi. Ta suhtub kõikidesse ühtmoodi -  sõbralikult ja külalislahkelt. Iraanlane saab väga hästi aru, et tavakodanik pole süüdi selles miks maailmamaad omavahel läbi ei saa. Inimestega manipuleeritakse, neile valetatakse ja püüakse luua väärastunud pilti ühest või teisest paigast. Neilt võeatakse ära kõik õigused, et teada saada tõde ja elada rahus. Kuigi minust see suurt ei sõltu on mul väga kahju, et olen tõmmatud selle sõbraliku maa vastasleeri. Sama lugu on iraanlastega. Tahtmatult on nad kistud konflikti muu maailmaga ja nad kannatavad selle all kõvasti. Kuid õnneks pole nad kaotanud inimväärikust. Nende siirus, abivalmidus ja külalislahkus on endislelt sellisel tasemel, mis mul meele rõõmsaks ja kurvaks teeb. Rõõmsaks sellepärast, et see soojendab südant ja sa tunned, et sind pole üksi jäetud. Kurvaks aga sellepärast, et vabas ja demokraatlikus maailmas muutub see nähtus haruldasemaks.

Thursday, October 18, 2012

12. Oktoober - Ardabil


Ardabil on totaalselt erinev linn seninähtud Iraanist. Siin piirkonnas on ülekaalus juba aseri ja türgi keelt rääkivad inimesed. Linn ise midagi erilist ei paku, vaid on lihtsalt meile edasiliikumise vahpeatuseks. Ainuke elamus mida siit saada võib on SPA mõnud Iraani moodi, mida ka Margus ilma pikemalt mõtlemata kasutab. Tegemist on looduslike kuumaveeallikatega, mis tulevad maa peale ühes külas u 30 km eemal Ardabili linnast ja mille mõnusid kohalikud väga usinalt kasutavad.
Sinna sõitmiseks on vaja minna jällegi bussijaama. Suuna õigsuse kontrollimiseks küsime kinnitust ühelt taksojuhilt. See, aga laiutab käsi ja pakub oma küüti. Ühel juhuslikul möödujal, kes  kuuleb meie probleemist, töötab pea kiiremini. Hirmsa kisa ja käeviibutuste saatel peatab ta tänaval mööduva minibussi ja me saame ilma pikemate sekeldusteta bussile.
Tagasitulek on samuti kummaline, sest otsustasin kasutada sama taktikat. Meil polnud õrna aimu, kus see bussijaam asub ja nüüd olin mina see, kes käte ja hääle abil mööduva bussi kinni pidas. Paraku polnud see küll liinibuss, kuid peale võeti meid ikka ja tagatipkuks toodi täpselt sinna kuhu meil vaja oli.
Õhtul võtsime suuna Tabrizi poole.

11. Oktoober - Kaspia meri & Bandar Anzali


Bandar Anzali linnakesse jõuame 2 tunniga. Google pakubb selles linnakeses ainult mõned hotellid, kuid kohale jõudes on vaatepilt hoopis teine. Terve rannaäär on igas hinnaklassis hotelle täis. Võta millist tahad. Nii on see kõikide Iraani linnade puhul. Seda hirmu pole karta, et lageda taeva alla jääd.
Meile sobiv öömaja asub u 50 m kaugusel Kaspia mere rannast.
Hotelliomanik võtab meid isiklikult vastu ja kiidab oma majapidamist. Paljud hotellid asumad tänava ääres, mis lookleb mööda rannajoont. Iga hotelli sissesõidutee otsas istub keegi töötajatest ja peab vahti võimalike kundede püüdmiseks. Selleks on tänava äärde asetatud mugavad toolid, milles nad jalgu kõigutades istuvad ja teed joovad.
Sisseregistreerimisel nõutakse meilt passe. Nii on see igal pool.
Peremees on palju mööda ilma ringi rännanud ja teadis ka üht-teist Eesti kohta. Vähemalt ligikaudset asukohta. Sisseregamise prodseduur kestis mõne minuti ja siis ulatati mulle A4 suurune paber, mille ma pidin signeerima. Lehe esimesel poolel olid minu andmed ja muud numbrilised suurused nagu kuupäev, hind jne.
Lehe teine pool sisaldas otsast lõpuli peenes kirjas farsikeelset teksti. Umbes samasugust nagu meil pangalepingutes. Kõige parema tahtmise korral ei saanud ma aru mis seal kirjas oli. Küsisin siis omanikult et mis seal kirjas kah on. Ta võttis lehe enda kätte uuris seda natuke ja lausus siis poolnaljatades ühe lause – „ No alcohol „ Ma ka ei jäänud võlgu ja lisasin omalt poolt „ and no girls
Peale sisseseadmist oli aeg keha kinnitada. Pime ja võõras paik polnud just kõige paremad komponendid, et ise otsima hakata. Kuulanud ära meie soovi ajas peremees välja oma mootorratta, käskis meil sadulasse istuda ja nii me kolmekesi sõitsimegi kebabirestorani poole. Siin Iraanis on see täiesti tavaline, et mootorrattastel sõidetakse kolme ja isegi neljakesi. Autojuhid nimetavad neid nagu ühest suust hulludeks. Teheranis on mootorratturite käitumine eriti hull. Kuna sõiduteedel on liiklus tipptunnil aeglane, siis täristavad nad kiirema edasijõudmise nimel kõnniteedel. Jalakäija peab ise hoolas olema, et vältida kokkupuudet kaherattalisega. Kuna jalakäijatel jääb koos mootorratastega trotuaaril ruumi väheks, siis kõnnivad nemad kiirema edasiliikumise nimel jälle sõiduteel. Kui käimine sõiduteel muutub eluohtlikuks, siis minnakse hetkeks kõnniteele tagasi ja jätkatakse liikumist.
Peals söömaaega läksime kesklinna internetikohvikut otsima. Tänavalt vaadates ei saagi aru kus need asuvad, sest farsikeelsed sümbolid on meile veel võõrad. Abi saamikseks pöördusime jällegi kohalike poole, kes meid kenasti aitasid. Üks noormees (tema nimi oli Nima) rääkis ka hästi inglise keelt. Samuti lubas ta meil järgmisel päeval olla teejuhiks linnas.
Õhtul hotelli tagasi jalutades, jääb meile teele uhke valikuga lillepood. Teades siinsei tavasid ja suurt austust kunstlillede vastu, otsustasin ma siiski nende ehtsust kontrollida. Pistsin oma nima õite sisse ja oh iimet - tegu oli pärislillega. Kohe kargas lillede keskelt välja sellle äri peremees ja sõnagi lausumata võttis ta sellesama õie ja ulatas mulle. Lihtsalt niisama. Tagsasi lükata polnud seda mõtet ja nii ma jalutasingi mööda tänavat lilleõis näpus. Mida sellega teha? mõtlesin ma. Arvestades, siinset kultuuri, seda ma võõrale naisele edasi kinkida ei saa. Kes teab millega see lõppeda võiks. Kui emale ei saa siis tema lapsele ju ikka saab ja nagu nõiduse väel jooksis mulle vastu väike poiss, kellele ma õie ulatasin.  
Bandar Anzali linn on väike ja erilisi vaatamisväärsusi siin ei ole. Meie sooviks oli lihtsalt näha Kaspia merd, mis on ka maailma suurim järv. Ainus kõlav tiitel mida Bandar Anzali kannab on kaaviaripealinn. Nagu meie hotelliperemees nendib, on odavast Kaspia mere kaaviarist järel ainult legendid. Kalamarja on vähe ja hinnad väga kõrged.
Järgmise päeva hommikul kohtame hotellis endise vennasvabariigi Azerbaidjani kodanikke. Nemad siin ei puhka vaid ajavad mingit äri. Kulutused hommikusöögile võtavad nad enda kanda, sest ka nende jaoks on elu siin nagu paradiisis. Egas meie kah nende kopikate üle vaidlema hakka.
Kokkulepitud ajal kell 10 tuleb Nima hotelli juurde ja läheme kolmekesi vaatama, mida see linnake meile pakkuda võib. Esmalt teeme paadiretke laguunile, mida erldab Kaspia merest kitsas maariba. Muidu laguun nagu laguun ikka, ainult et vesi on siin pruun nagu kohvi. Ulpiv praht ja plastpudelid peegeldavad selgesti kohalike suhtumist loodushoidu. Kuna siia turist eriti ei satu, siis on Hellootamisi ja whereareyoufromtamisi päris palju. Õnneks on Nima meie riigi kohta üht-teist endale selgeks teinud ja siis ta seletab kohalikele mis ja kuidas.
Kaspia mere randades enam suvitajaid pole, sest on külm ja kohalike mõistes vesi jahe. Ainult kaks vetelpäästjat on siia veel jäänud. Jahe vesi lõunamaa mõistes tähendab ümbertõlgituna, et eestlasele on see mõnus ujumiseks. Margusel on küll hirmus soov vette minna, kuid nähes meres ujuvat ussi kaob see tahtmine silmapilkselt.
Peale uhket söömaaega Nima sõpradega, viib ta meid nn. rikkurite linnaossa. Siia igaüks naljalt ei pääse, sest väravas valvab turvamees. Sellel territooriumil karmid islamiriigi seadused ei kehti. Siin võib tarbida alkoholi ja naised võivad majast väljuda katmata juustega. Nima on siia kutsunud ka kaks oma sõbrannat. Esimest korda elus on mul võimalus tervitada Iraani naist kättpidi. Mind üllatas see, et nad ise pakkusid oma kätt esimesena. Ausaltöelda oli kummaline ja ebatavaline tunne.
Õhtul paneb Nima meid bussile ja võtame suuna Ardabili poole.

Wednesday, October 17, 2012

10. Oktoober – Masuleh & Qal`eh Rudkhan kindlus


Hommikul ärgates oli esimeseks küsimuseks - mis on saanud Amadyst? Arvestades, et ta veel magab, otsustasime talle helistada lõuna paiku. Eilse retke ajal rääkisime Amadyle oma plaanist külastada ka Qal eh Rudkhan kindlust, mis asub 30 km kaugusel Masuleh külast. Kuna see kindlus asub eraldatud paigas, käib sinna ühistransport väga harva ja meile mittesobival ajal. Ma ei tea millal, aga Amady oli meile välja ajanud normaalse hinnaga edasi-tagasi transpordi sinna. Meie mureks oli ainult hommikul autosse istuda, ja kohale jõudes tipp vallutada. Qal eh Rudkhan kindlus asub u 1200 m kõrgusel mäetipus. Vanemale ja vähese treenitusega inimesele on see paras ettevõtmine. Kogu tee mäkke viib astmetega trepp. Vahepeal on tõusud väga järsud ja astmevahed väga suured. Vihmase ilma puhul peab laskumise ajal olema väga ettevaatlik, et vältida astmelt libisemist.
Mäkke ronimine on väga populaarne kohalike hulgas. Siia tullakse sõpradega ja perekonniti. Teetermostega ja piknikukorvidega rühitakse ühiselt üles. Koos nende väsinud ja ettevõtlike nägudega üles ronides, saame jõudu üksteiset toetaes ja abistades. Tipust laskuvate inimeste rahulolevad ja rõõmsad ilmed annavad juurde lisaenergiat.
Lahked inimesed ulatavad oma kaasavõetud varudet sulle rosinaid, datleid ja muud energiarikast maiust. Tähtis on see, et su jõud ei lõpeks ja et sa õnnelikult tippu jõuaks. Seal ollakse nagu üks pere - jagatakse oma võidurõõmu ja saavutust.
Jällegi tuleb teistele seletada kust me pärit oleme. Meie asukoha kohta kuuleme igasugu variatsioone- Eslovenija, Espanija... Küllap on siin süüdi riigi isoleeritus ja tedmiste kättesaamise piiramine internetist. Väga paljud saidid on riigi poolt blokeeritud. Isegi meie Postimees ja Delfi on selles nimekirjas. Kuid häkkerid on ammu selle vastu rohtu leidnud ja väga paljude seas pole blokeeritud saidid probleemiks.
Tippu jõudes tuleb väravas maksta sissepääsu eest ja läbi väravate astudes avaneb muinasjutuliselt ilus paik. Uskumatu, mida inimkäsi on suutnud luua ja kui hästi see säilinud on. Siit avanevad vaated ümberkaudsetele metsaga kaetud mägedele, mille tipud on mattunud pilvedesse.
Kogu selle kompleksiga tutvumiseks on vähemalt vaja 2 tundi.  Kui arvestada 1 tund tõusule ja umbes samapalju laskumisele, siis saamega vastuse küsimusele: Kuidas veeta sõpradega ja sugulastele vaba päev?
Laskudes on ilm muutunud vihmaseks ja see teeb mineku ohtlikuks. Mitmel korral kibub jalgealune alt kaduma, kuid tänu teiste toetusele jääme ikkagi püsti ja jõuame õnnelikult alla.
Tagasiteel helistab Amady meie autojuhile ja uurib, kas meiega on kõik korras. Siin on tuha päheraputamise koht, sest tegelikult oleksime pidanud seda hoopis meie tegema. Vahetame temaga muljeid oma vahepealsest läbielamistest ja tutvustame talle oma plaane hommse suhtes.
Masuleh küla majad on ehitatud mäe jalamile nii, et liikumine külas toimub mööda alumise maja katuseid. Põhimõtteliselt asuvad majad ridadena. Et saada teise rea majauksest siise, peab liikuma esimese rea katustel. Siin olles võib aimata kuskohast oleks võinud Sal-saller saada inspiratsiooni oma laulule „ Käime katuseid mööda “ Ühe maja katusel asub restoran, teisel jälle moshee või surnuaed. Kolmandal mängivad lapsed jalgpalli. Palliväljaku kate on muide muru. Siin on avatud palju poode, söögikohti ja muid ajaviitmispaiku.  Ühes kohas uuritakse meie päritolu ja saane siis väga ametliku vastuse –
Welcome to Islamic Republic of Iran  Selles turismimagnetis on näha juba rahvusvahelisemat seltskonda. Turist pole siin haruldane.
Õhtuks on Amady organiseerinud meile transpordi järgmisse sihtkohta. Bandar Anzali linna, mis asub juba Kaspia mere ääres on kõige mõttekam minna jällegi  taksoga. See on oluline ajavõit ja siinsete hindade juures taskukohane. Poolel teel helistatakse meie taksojuhile ja helistajaks on jällegi Amady. Ta on meile vahepeal kinni pannud ööbimiskoha ja selle mittesobivusel palunud sohvrit, et see leiaks meile sobiva koha.
Olen kodust kaugel võõral maal. Autoaadiost kostub kohalikku muusikat, mille üksikud rütmid minu kõrvu jõuavad. Vaatan läbi vihmase akna kaugesse pimedusse, kus säravad vastu ükiskud värvilised tulukesed. Auto kojamehed pühivad aknalt vihmapiisku ja mina oma põselt pisara. Sellesama rõõmupisara.

 

9. Oktoober - Alamuti org


Meie tänane päev kujuneb raskeks ja pikaks. Reis Alamuti orgu ja tagasi võtab aega 12 tundi ja sama päeva õhtul tahame plaanide järgi jõuda veel Masuleh külla. Alamuti orus tahame külastada Lamisari ja Alamuti kindlust ning mägede vahele jäävat Ovani järve.
Hommikul kell 6 tuleb meie reisijuht ja siis alustame tema autoga teekonda. Distantsiliselt polegi sõit väga pikk, kuid sõit mägiteedel on aeganõudev ja tuleb olla pidevalt tähelepanelik. Meie reisijuht Rouhollah ehk Mr. Amady nagu meile teda turismiinfos tutvustati on küll inglise keele suhtes umbkeelne, kuid suudab ennast väljendada väga hästi käte abil. Just nii, et meie ka temast aru saame. Ta on nii tubli, et on reisile kaasa võtnud inglise keele vestmiku, mille abil ta oma keeleoskust püüab parandada. Üldiselt pole suhtlemine probleemiks, sest tema püüdlused keelest aru saada on  edukad. Ise ta korrutab meile pidevalt, et mälu on tal halb ja pea ei hoia midagi kinni.
Kuna väljasõit on varajane, siis otsustame hommikut süüa teel. Oleme endale selleks puhuks varunud natuke puuvilju ja loodame teele jäävatele söögikohtadele. Meie sõber on sellesse suhtunud tõsisemalt.
Esimene peatus Lamisari kindluse juurde jääb 2 sõidutunni kaugusele Qazvinist. Kõigepealt tuleb mööda järske mäekülgi tõusta u 2 km kõrgusele. Kaasavõetud seljakotid ja hommikusöögimaterjal tegid selle ettevõtmise raskemaks.
Kindlusest suurt midagi järele pole jäänud. Ainult varemd, kuid vaade oli väga hea ja muinasjutuline. Ja just kena koht einestamiseks. Harutasime oma teemoona lahti ja siis selgus, kui tõsiselt oli meie teejuht asja võtnud. Tal oli kaasas kõik vajalik tõeliseks hommikusöögiks. Värskelt küpsetatud leib, termosega tee, mesi, võid, juustu. Meie omalt poolt täiendasime seda valikut puuviljadega ja maiustustega, mis me Eestist kaasa olime võtnud. Amady suureks kireks on mesilaste pidamine ja sestap tal see meepurk kaasas. Täpset mesipuude arvu ta ei osanud öelda. Tema arvatse võis see olla 150 kanti.
Sõidu ajal laulis ta meile omas keeles rahvalaule ja palus meid, et me ka midagi esitaksime. Rahvalauludest ma midagi esitada ei osanud, kuid kooliajast pärit laulud olid siin omal kohal. Alates Mutionu peost, kuni riigihümnini sai talle ette kantud.  Amady on väga tähelepanelik ja tunneb loodust hästi. Ükski vabas looduses elav loom või lind ei jäänud tal märkamata. Seda isegi roolis olles. Haruldamatele isenditele pööras ta ka meie tähelepanu.
Ovani järv endast midagi erilist ei kujuta. Suvistest pidutsemistest ja olengutest olid siia omad jäljed jäetud. Plastpudeleid ja muud taarat vedeles igal pool järve ääres.
Mie viimane sihtpunkt Alamuti kindlus asus kõrgemal, kui Lamisar. Sinna turnimine võttis tõeliselt võhmale. Asi oli seda väärt, sest kindlus on säilinud paremini ja käimasolevad restaurreerimistööd lisavad ehitusele väärtust juurde. Selle objekti täpset valmimisaega pole kahjuks teda. Niipalju saame teada, et esimesed ümberehitustööd toimusid juba 860 a. Igasuguste sõdade käigus on kindlus  käinud käest kätte ja isegi kuulsad sõjardid Mongooliast on siin olnud.  Küsimuse peale, millal see objekt peaks valmis saama laiutatakse ainult käsi ja veeretatakse valmimisaeg Allahhi vastutusalasse. Minu pakutava 20 aasta peale saan vastuseks Inshallah, mis tõlkes tähendab et siis kui Allah tahab. Nii vastatakse alati, kui küsida ajamääruste kohta. Näiteks kui bussijuhilt küsida – „Millal me kohale jõuame, sii saame näiteks vastuseks
„ Inshallah 20.00 “ (kui Allah tahab siis kell 20.00)
Tagasi Qazvini jõuame kell 6 õhtul. Meie järgmisse sihtpunkti Masuleh külla peame sõtma taksoga, sest ühtegi bussi sinna ei sõida. Ainult läbi Rashti linna, kui soovite. See aga oleks väga ajamahukas ja rööviks meie väärtuslikku reisiaega. Nii otsustamegi panustada taksole. Tee sinna pole ka väga pikk – umbes 200 km. Selle küsimuse lahendamise on Amady ilma meiega konsulteerimata võtnud enda peale. Kõigepealt võtame hotellist oma pagasi ja sõidame kohta, kust taksod väljuvad.
Esiotsa küsitakse sõidu eest 1 600 000 Riaali, mis nii meie kui Amady jaoks on kallivõitu. Isegi hinna allakauplemine ei vii soovitud tulemuseni. Kuna kaubeldav hind alaneb väga visalt ei pea Amady närv sellele vastu ja resoluutselt teatab ta, et talle nüüd aitab. Järelejooksvad taksojuhid, kes kardavad tulusast teenimisvõimalusest ilma jääda, saadetakse kõigi nelja tuule suunas. Tulles tagasi autosse uurib Amady meilt kas 500 000 Riaaliga oleksime nõus. See on pea 3 korda odavam algsest pakkumisest. Huviga mõtlesime, kas ta on leidnud kedagi, kes meid selle summa eest ära viib. Vastasime talle jaatavalt. Selle peale käivitas ta auto ja me sõitsime sealt minema. Algul ei saanud me aru milles asi, kuid teekonna edenedes hakkas selgus majja tulema. Panime tähele, et ta otsis GPS abiga välja teekonna kaardi meie sihtkohani. Siis peatus ta bensiinijaamas, et võtta paak täis. Meie protestide ja küsimuse peale Miks ta nii teeb ? vastas ta, et meil lihtsalt pole muud võimalust. „Nägite ise millised on hinnad ja seepärast viin ma teid ise kohale“ Selline plaan tundus meile tema suhtes julmana, kuid nähes tema resoluutsust ja radikaalsust oma otsuste suhtes, tundus vaidlemine mõttetuna. Elu on ülekohtune. Esimest korda elus tundsin seda teise inimese suhtes. Ikka ja jälle ma küsisin endalt – Miks ta nii teeb. Ta on kella 5. saadik roolis olnud, koos meiega mäetipud vallutanud, meid toitnud ja meile laulnud ja nüüd veel kokku 400 km edasi-tagasi sõitu. Siis meenusid mulle meie kogemused iraanlaste lahkuse, siiruse ja vastutulelikkuse suhtes. Mul  oli sel hetkel tõeliselt raske olla, kuid ma ei saanud sinna midagi parata, ega teha. Iga alternatiivi pakkumine või sellest plaanist äraütlemine oleks mind teinud lihtsalt lolliks.
Kogu tee lõbustasime end üksteisele laulmisega omas keeles ja kohaliku keele õppele. Meie farsi keeles ja tema eesti keeles.
Sõidu kestel ajas ta meile välja hotelli ja kohalejõudes oodas meid öömaja.
Kui kogu ettevõtmine oli meie jaoks läbi saanud ja me olime Amadyga hüvasti jätnud, küsisin ma endalt – „Kui suur võib olla üldse inimese süda ? Kus jooksevad need piirid ? Miks on see mõnes kohas nii tavaline teises jälle väga haruldane? Miks? Miks? Miks? " vasardas mul peas.
Uue päeva hakul magama heites, ei osanud ma aimatagi, et see, mis just toimus oli meie jaoks alles algus.

8. oktoober - Qazvin


Veidi enne keskööd jõudsime Qazvini. Ehsani poolt määratud järelvaataja aitas meil takso saada ja koos sõitsime linna.
Qazvini suurimaks huviobjektiks on bazaar, mille kallal hetkel restauraatorid nokitsevad. Vaadates nende töötempot ja rohkeid teepause, võib seda tõemeeli nokitsemiseks nimetada. Kuum ilm ja ajalooline objekt ei lase neil tööd mehemoodi teha. Ehitusobjekti eemalt uudistades, ei aeta meid ära, vaid kutsutakse hoopis edasi. Lahkesti näidatakse kohti, kuhu me omapead poleks julenud minnagi. Võime tõdeda, et tööd jätkub siin pikemaks ajaks. Vaatamata taastamistöödele käib kauplemine bazaari teises osas täie hoo ja jõuga. Kõik söödav, mida siin pakutakse on tõeliselt värske. Ja mis peamine – meie jaoks megaodav. Riigile kuulutatud majandusblokaadi tõttu on $ ja € nind kõrge. Ühe € eest saab mustal turul niipalju Riaale, mis teeb hetkel Iraanis oleku väga odavaks.
Puu ja –köögiviljade bazaar on omaette vaatamisväärsus. Kõik need lõhnad ja kogu vaatepilt teeb mind põhjamaalast tõeliselt kadedaks. Olgugi, et hinnad on kaubeldavad pole meil selleks põhjust. Iraanlase lahkuse juures ei pea ka kõike ostma. Ühes kohas möödusime suurest pähklite müügikohast. Uudistasime natuke ja kohe pisteti ilma suuremate kommentaarideta lahtikooritud viljad pihku. Ütlemine Welcome to Iran“ käis ka kauba peale.
Viisaka inimesena palusime neid rikkalikke kaubalette ka pildistada. Loomulikult oldi sellega nõus ja vastutasuks selle eest ulatati meile ühest kohast õunu teisest  jälle muid vilju. Me läksime bazaarile, et osta natuke õunu ja virsikuid, kuid tagasi tulles leidsime oma kotist granaatõunu, kurke, tomateid, pähkleid, pirne ja igasugu tsitruselisi. Neid viimaseid oli niipalju, et nende täpse nimetamisega jään ma siinjuures hätta. Kohalik bazaar pakub kõike, mida maitsvaks sõõmaajaks vaja on. Alates eelpool nimetatud puu- ja köögiviljadele ka erinevaid maitserohelisi ja –aineid. Loodusandidele järgneb lihaturg, kus igasugused loomarümbad ripuvad. Väljaarvatud sea- ja küülikuliha. Islamiusk ei luba seda süüa. Ühel hetkel möödub käru, mis on täis kuhjatud mingi sõralise jalgu. Hetk hiljem sõidab auto, mille lastiks on vaibad. Turu servas seisab õnnetu elus lammas, kes arvatavasti oma maist lõppu ootab.
Kohalikus turismiinfos jagati meile informatsiooni linna ja selle vaatamisväärsuste kohta. Kahjuks oli ametniku inglise keele oskus väga kehv, kuid käte ja jalgade abiga sai kõik selgeks. Siit võtsime ka endale reisi homseks Alamuti oru külastamiseks. Turismiinfot külastades oli mul kaasas pähklikott mille ma sinna unustasin. Neid oli seal ainult peotäis. Järgmisel päeval tõi autojuht mulle selle tagasi.
Õhtul kohtasime üht kohalikku, kellega me pikema jutu peale saame. Mehe kinnisidee on saada siit riigist ära. Ta uuris Eesti kohta ja jättis oma kontaktandmed, et me talle oma kodumaalt naise otsiksime. Soovitavav väljavalitu pidi olema pikkade jalgadega blondiin.  

Monday, October 15, 2012

7 Oktoober – Hamedan & Alisadr



Järgmise päeval viis Ehsan meid linnast paarkümmend kilomeetrit eemal asuvasse Alisadri koobastesse. Koopad asuvad mäe sees. Kuna koobastes on ka vett, siis kasutatakse neis liikumiseks paate. Üksteisega ühendatud kolmepaadilised karavanid, liiguvad huvilistega mööda looduse poolt tekitatud käike. Vee sügavus koobastes kõigub 3 – 13 m vahemikus. Jällegi on siin palju kohalikke, kes seda looduse imetegu uudistama on tulnud. Välismaiseid turiste kohtame vähe, sest lääne propaganda töötab täiel võimsusel. Just sel hetkel taban ennast mõttelt - Vaba maa ja demokraatia. Jah see on tõesti olemas, kuid ainult paberil. Tegelukkuse peegelpilt on nõnda kõver, et vastik on sinna sisse vaadata. Miks peab tavakodanik kannatama selle pärast, et suured juhid ei suuda paljudes küsimustes kokku leppida ? Mida annavad piirangute ja blokaadi kehtsestamine riigile,  kus elavad maailma kõige sõbralikuad ja lahkemad inimesed ? Mitte midagi on vastus. Eriti juhul, kui poliitikat teevad  oskamatud, ahned ja inimväärtusi mitteomavad tegelased.
Mind hämmastas Ehsani tähelepanuvõime , millga sain ka mina korra hiilata. Ma ei tea kuidas see tuli, aga juhtus see täiesti spontaanselt. Kogu meie tänase reisi jooksul tekkis erinevatest turistikohtadest kätte materjale ja paberied, mida Ehsanil hiljem arvatavasti vaja võis minna. Pluss, siis veel oma rahakott ja mobiiltelefon, mida ta käes hoidis. Taksosõidu ajal panin tähele, et tal oli raskusi nende asjade hoidmisega. Sobrasin natuke oma seljakotis ja leidsin väikese Kaubamaja kilekoti, mille ma talle ulatasin. Lihtsalt niisma ja spontaanselt, nagu iraanlane.  Ta imestus oli suur ja ta küsis minult – „Miks sa seda tegid?“  Minu vastus talle oli ühesõnaline ja tuim – „Niisama“ ja lisasin  „ See oskus on õpitud siin Iraanis“. Tol hetkel tundus mulle see psiasjana, kuid tema jaoks oli see suur tegu.  Ta jagas oma imestust võõra taksojuhiga ja sel hetkel tajusin ma esimest korda kuidas saamsrõõm on suurem andmisrõõmust.
Õhtul on meil plaan sõita edasi Qazvini. Ehsan ei jää meie käimisest ega plaanidest sammugi maha. Ta aitab meil jõuda bussijaama, muretseda piletid ja panna õigele bussile. Saame piletid Teherani suunduvale bussile, mis peatub ainult Qazvini linna serval. Kohe tekib hirm, kas me oskame ikka õiges kohas maha minna. Pealegi on oht, et võime õige peatuse ka maha magada.
Ma ei oska enam imestada, ega midagi, kui Ehsan teatab, et on bussijuhtidega juba rääkinud meie kohalejõudmise suhtes.
„Kõik on korraldatud ja te ei pea muretsema“ teatab ta mele. Et oma kondlustunnet ja meie õnnelkku päralesaamist garanteerida, leiab ta reisijate seat ka ühe mehe kes samuti Qazvini suundub. Nüüdseks oleme ka tema hoolealused. Samuti õpetab ta meile, kuidas ahnete taksojuhtidega ümber käia. Taksojuhid kipuvad ikka turistidelt rohkem küsima, kui kohalikelt. "Seepärast ärge võtke taskust välja kogu raha is teil on, vaid täpselt niipalju kui kohalikud makavad" - õpetab Ehsan. Kui juht küsib rohkem, siis tehke rumal nägu ja laiutage käsi. Ta peab leppima ka selle summaga, mida meil pakkuda on.
Hamedanis oli ikka nii, et tuli maksta ühe või teise sissepääsu või teenuse ees. Loomulikult kehtis ka siin sama reegel, et turistidelt ikka 100 nahka üritatakse võtta. Nii on see hotellides, muuseumides, söögikohtades. Ehsan küsis iga kord mõne turisti- või söögioha ukse taga meilt – "Show your money". Näitasime talle siis oma rahatagavara ette, mille seast ta möne tühise nominaaliga kupüüri leidis ja meid kohalike hinnaga sisse smuugeldas. See käsk, show your money, oli meie jaoks algul võõristav, kuid hiljem jõudsime enne tema küsimist ette juba näidata, mis meil oli.
Õhtul koos bussijaamas istudes panin tähele kuidas Ehsan oma viisakaid ja korralikke ülikonnapükse üritas phuastada. Need olid päevasest käimisest veidi määrdunud ja vajasid nüüd korrastamist. Korraks meie pilgud kohtusid. Ta heitis pilgu enda kõrval olevale kotile ja mulle meenus päevane kilekotilugu. Sel hetkel nägin kudas tema silmarurgast valgus välja pisar, mis mööda põske alla vajus. See oli rõõmupisar.


6. Oktoober- Hamedan



Järgmisel hommikul sõitsime edasi Hamedani. Sinna saamine on omaette ooper, sest bussiühendust Khorramabadi ja hamedani vahel pole. Alustuseks tuleb sõita jällegi taksoga linna serval asuvasse bussiterminali. Sõidupileti lunastamine on siinses kultuuris omaette vaatamisväärsus. Eriti siis kui saad ise selles osaleda. Terminali nurka on üles seatud lett, mille ühel pool on teenindaja ja teisel pool suur hulk lärmakaid reisile soovijaid. Enne piletite müüki ei alustata, kui bussijuhilt on saadud märguanne sõiduks valmis olemise kohta. Kui see signaal saabub, muutub lärm tugevamaks. Pileti lunastamisel mingit järjekorda pole. Rahatähtedega varustatud lugematu kätemeri, suundub ühtse tsunamilainet meenutava voona leti poole. Võidab see, kel on pikemad käed ja tugevam jõud. Loomulikult ei jää maha keegi, sest kui üks buss on rahvast täis, tuleb kohe järgmine.
Selle bussiga tuleb sõita Borujerdi nimelisse linnakesse. (meie mõistes on see linnake, aga tegelikult küla) Siin visatakse sind jällegi linna ühes servas maha. Jällegi tuleb hankida takso, et sõita linna teise serva, kus asub terminal Hamedani sõitmiseks. Siit busse ei välju. Sõita saab ainult savaritega. Savari on takso, mida saab võtta mitme peale. Tavalise sõiduauto puhul mahub neli reisijat ja sõidu maksumus jagatakse reisijate vahel. See hind on fikseeritud ja tuleb tasuda juba enne sõidu alustamist. Umbes 200km sõidu maksumuseks kujuneb 70000 Riaali/ 1.70€. Võrreldes bussiga on sõit küll kiirem, aga ruumikitsikuse poolest ebamugavam. Sõidu keksel koogib autojuht välja oma termose ja suudab juhtimise ajal kostitada oma reisijaid kuuma teega. 
Hamedani peetakse Pärsia kultuuripealinnaks. Vaatamist ja uudistamist on siin küllaga. Juba esimeses turistilõksus peab mind kinni üks kohalik. Ehsan oli tema nimi ja ametilt oli ta ajakirjanik. Ta tutvustas meile oma kodulinna ja selles olevaid huvitavamaid kohti. Poole teekonna pealt saame endale kampa veel kaks hiina tüdrukut, kes samuti linnaga tutvuvad.  Hamedanis saame elus esimest korda näha ja tunda ka Iraani vihma ja äikest.
Üllatavalt uskumatuna tundub, et juba  reisi seitsmedndal päeval juhtub meiega üks ja seesama. Ikka leidub kuskil keegi, kes ohverdab meie jaoks oma aega ja on nõus meid võõrustama.
See on muutunud nii võõraks vabas maailmas elavale inimesele, kuid jäänud endiselt omaseks inimesele, kelle kodu on siin Iraanis.  
Tipptunnil, keset tihedat liiklusvoogu sõitis vastu väike veok, mille lastks oli suur autost kordi suurem õunakoorem. Tõstsin enda ette fotoaparaadi, et seda vaatepilti jäädvustada. Hoolimata tipptunnist ja tuutuvast autoderivist, peatus veok keset teed ja kabiinist tuli välja juht. Ta oli nõus poseerima oma veoki ja veosega. Tänutäheks pildistamise eest, ronis ta oma koorma otsa ja ulatas iraanlasele omases rahulikul moel mõned punased õunad.
Ainuke, millega sain talle vastata oli minu tänutunne ja naeratus.

5 Oktoober – Khorramabad



Hommikul lahkusime Dezfulist ja sõitsime edasi Khorramabadi. Kõigepealt tuleb Dezfulist sõita taksoga 10km. kaugusele asuvasse  Andimeshki linna ja sealt saab juba edasi minibussiga sihtpunkti.
Kuna omapäi liikuvaid turiste Iraanis naljalt ei leia, siis on iga valge inimese sattumine väiksemasse kohta küllaltki ebatavaline nähtus. Sellest sain ma aru, kui sisenesime linna serval asuvasse plekist kuudikusse, mida nad ise bussijaamaks nimetavad. Koos meie sisenemisega saabus ruumi ka haudvaikus. Bussi ootavate inimeste kõnekõmin katkes hetkega. Mitukümmend uudistavat pilku takseerisid meid mõnda aega. Jutuvada taastumine andis märku, et uudishimu on nüüdseks rahuldatud.
Minibussis sattusime istuma viimasesse ritta pikale pingile. Meie kõrval istusid kaks noormeest, kes üritasid ka juttu teha. Jällegi oli nende inglise keele ja meie farsi keelne tase olematu, mis ei lasknud pikemat vestlust arendada. Et seda piinlikkuse momenti veidigi huvitavamaks pöörata, võtsin kotist välja mõned inglisekeelsed infoajakirjad meie maa kohta. Need olin ma spetsiaalselt ühes võtnud, et tutvustada kohalikele kohta, kus me elame. Reisi lõpuks ei jäänud umbes 50-st kasavõetud broshüürist alles mitte ainsamatki. Isegi puudud tuli. Vot siis nad vaatasid neid pilte ajakirjast ja üritasid aru saada, mis ühel või teisel toimub. Osavad poisid kasutasid selleks oma mobiiltelefonis olevat inglise - farsi sõnaraamatut või tõlkijat. Veerisid inglisekeelsed sõnad kokku ja sisestasid need oma telefoni. Segaseks jäänud pildi kohta üritasime käte ja jalgadega selgeks teha millega seal tegu. Olgu see siis pilt rahvatantsust või riigivalitsemisest.
Üel fotol oli kujutatud Tallinna vanalinnas olevat käsitöömeistrite laata. Selle arusaamiseks polnud pikka mõtlemist vaja, sest kohe tuli  poisi suust sõna - Bazaar.... Koalikus kontekstis poludki see vale ja kiitsin teda taiplikkuse eest.
Khorramabadis asuv suur tsitadell on ehitatud kõrgele linna keskel asuva mäe otsa ja on hästi säilinud. Kindluses on muuseum, kus tutvustatakse piirkonna ajalugu.
Kuna oli reedene päev, siis viibis ka inimesi siin rohkem. Moslemite Reede  võrdub meie pühapäevaga, mis tähendab, et sel päeval külastatakse muuseume, peetakse piknikke või ollakse koos oma lähedastega. Üllatavalt palju iraanlasi käib muuseumides. Rohkem üllatab selle tegevuse suur populaarsus kohalike noorte seas.
Mingil hetkel astusime sisse ühte poodi, mis vaatamata reedesele päevale lahti oli. Poemüüja sõi granaatõuna ja meid nähes tervitas ja murdis ilma suuremalt mõtlemata õuna pooleks ja ulatas ühe pooliku meile. Lihtsalt niisama ja siiralt. Ma ei taha mitte kuidagi harjuda sellise teguviisiga ja võtta seda kui tavalist nähtust. Iga üllatamine ja imestamine, mis sellele järgneb  lisab taolisele sündmusele emotsionaalset garneeringut juurde.
Peale lõunasööki läheme linna servas asuvale mäejalamile. Tee viib läbi elurajooni.  Korraga hüütakse  ühest väravaaugust  Were are you going?“ Uudistajaks oli mees, kes töötab koolis inglise keele õpetajana. Ta soovis väga et oleksime külalised tema kodus.  
Kuidagi raske ja ebaaus tundub sellisele kutsele ära öelda. Niipalju kui võmalik, püüame omalt poolt siinseid inimesi rõõmustada ja neile oma seltsi pakkuda. Tagatipuks kutsutakse meid veel õhtusöögile, kuhu ka lähedased kokku tulevad.
Samuti näitas ta meile neid huvitavaid kohti linnas, kuhu me ise omapeaga poleks osanudki minna.
Ühest kohast soovime osta omale puuvilju. Resoluutselt ja ilma vaidlemisõiguseta võtab ta endale kohustuse ise meie puuviljade eest maksta. Häälekas protestimine on siin mõttetu.
„ Te olete minu külalised “ saame vastuseks. Selliste situatsioonide puhul pole mõtet vaielda ja kõik mis antakse tuleb vastu võtta. Andmisrõõm on suurem, kui saamisrõõm ja seda tuleb austada.
Õhtul pakutakse meile kohalikku barbeque rooga kebabi ja kõrvale riisi. Loomulikult salateid, puuvilju ja palju muud millele ei oska nimegi anda. Siin peres elu üle eriti ei kurdeta. Mõlemad osapooled saavad head palka. Ainuke häda on kiirelt kasvavad hinnad ja kalliks muutuv reisimine. Kõik toimingud, mis on seotud välisvaluutaga muudavad elu, hobid ja tegemised väga kalliks. $ ja € tugevnevad endiselt Riaali suhtes ja ainsana võidavad need kes omavad valuutat.
Enne lahkumist küsitakse meilt kindluse mõttes, kas kõik on ikka korras. Jäetakse meile telefoninumber juhuks kui peaksime hätta sattuma.
Kui teil peaks raha varastatama või otsa saama, siis me aitame teid. Küsige julgesti „ olid sõnad hüvastijätul.
Kui kõrged ja kauged võivad olla siiruse ja heasüdamlikkuse piirid ? - küsisin ma sel hetkel endalt.  

4 Oktoober Shushtar



Tänane päev on pühendatud Shushtarile, kus asub ammusest ajast pärit veemajandussüsteem. Mägedest alla voolanud jõevesi suunati tehislikesse kanalittesse, mille abil koguti vett ja tekitatie eluks vajalikku energiat.
Tagasi Dezfuli jõuame taas peale lõunat. Natuke puhkust ja siis uuesti linna peale tuuritama. Tänaseks eesmärgiks on bazaar ehk turg.  Tegelikult pidanuks me lahkuma siit täna õhtul, kuid meie valearvestuse tõttu jäime siia veel üheks ööks.
Just sellest päevast algas meie reisi kõige emotsionaalsem osa. Uskumatult palju elab siin riigis toredaid, abivalmeid ja lahkeid inimesi. Iga selline kohtumine või niisama kätlemine, teeb meele tohutult rõõmsaks. Ikka  ma veel ei mõista kust on pärit see südamlikkus, lahkus ja sõbralikkus. Eestist tulles oli mul kaasas väike soovide nimekiri mida mu sõbrad-tuttavad palusid siit kaasa tuua. Üheks sooviks oli henna, millega naised oma juukseid toonivad. No heakene küll ma võin küll proovida, aga kuidas mina meesterahvas tean milline see õige kraam on. Pealegi polnud mul olemas selle pärsiakeelset vastet. Iglise keeles ei saanud paljud aru millega tegu ja pakkusid selle asemele igasugu muud kraami Mingil hetkel peatas meid tänaval üks naisterahvas. Vot see oli üllatus !!!! Siin kultuuris pöördub naine võõra mehe poole. Ta uuris kust me pärit oleme ja miks me üldse Iraanis oleme. Sel hetkel tuli mul see hennasoov uuesti meelde ja ma palusin tal näidata kohta kust seda saaks. Selgus, et häälduse järgi on henna sarnane  nii inglise kui farsi keeles. Vahe on vaid sõna rõhuasetuses. Ühesõnaga ta küsis omas keeles müüjalt minu jaoks seda kraami. Saades teada  kauba hinna hakkasin ma seljakotist nõutud summat otsima. Selle leidnud ulatasin kaupmehele. Rõõmsalt andis ta mulle minu tellimuse ja teatas et kauba eest on juba tasutud ja viitas tted ületava naise suunas.  Teisest poest soovisin osta safranit, mille hinnaks öeldi esimise küsimise peale 400 000 Riaali 20g paki kohta. Võrreldes meie hindadega tundus nõutud hind mõistlik ja ma ütlesin et jah see sobib. See mis nüüd juhtus ületas igasugused vastutulelikkuse ja lahkuse piirid. Ulatasin kaupmehele nõutud summa kuid tema võttis rahapakist ainult ühe 20 000 Riaalise kupüüri ja ütles selle peale –
That`s enough. You are my guest
Ühel teisel tänavnurgal pidas meid kinni üks mees ja uuris samuti meie päritolu kohta. Peale väikest infovahetust juhatas ta meid kõrval asuvasse kullapoodi, mille töötajad parasjagu päeva lõpetasid. Oh seda ülevoolavat õnnetunnet, mida üks valge inimene võib tekitada. Kullapoe omanik tegi kõik et me tuleks tema juurde koju õhtust sööma. Kuna meil plaane polnud, siis olime kohe nõus. Meid toodi modernsesse Iaani kodusse. Korteri asukoha ja sisustuse järgi võis oletada, et peremees võib oma äriga rahul olla. Sellele pidulikule koosviibimisele oli kutsutud korteriperemehe töökaaslased ja sugulased. Kokku käis selle aja jooksul majast läbi 10-15 inimest. Vestlemine käis mitmes keeles, sest perepea naise isa on pärit Azerbaidzaanist. Temaga sai rääkida ka vene keeles. Kohalikud uurisid meilt hindade kohta Eestis ja jutt käiski enamasti raha ja elu ümber.
Hiljem kaeti toa põrandale suur nö laud. Põrandale laotati kate, millele asetati maitsev roog igasugu lisanditega. Uskumatult toredad on iraanlased ja maitsev on iraani toit. Kesköö paiku tähistasime Marguse sünnipäeva kohalike hõrgutiste nautimisega.
Sünnipäevapidu kulmineerus muuseumiööga, mida me Iraanis esmakordselt tekitasime. Tänu majaperemehe kaasabile saine sisse kohtadesse, mis sel kellaajal juba ammus suletud olid. Unised valvurid tulid uksele ja lubasid meid ilma lisatingimusi esitamata sisse. Ikkagi kauged külalised võ nii, oli meie võõrustajatel trump tagataskust võtta.
Minu jaoks on Dezful saanud hoopis teise tähenduse. Lee pole lihtsalt koht Iraani kaardil..... Tundub rumalusena küsida endalt, et miks nad küll võõraga nii käituvad. Mul ei ole sinu jaoks millestki kahju, ei rahast, ega ajast,sest sa oled minu külaline - ütlevad nad enda õigustuseks. Andmise rõõm on tõesti suur.