13. Oktoober - Tabriz & Kandovan

Bussisõit Tabrizi oli meie jaoks paras katsumuste koorem.

Sattusime bussis istuma päris taha, kohalike noorte sekka. Nende käitumine ja normaalsuse detsibelle ületav vestlus ületas igasugused piirid. Üks vanahärra üritas noori korrale kutsuda, kuid ta saadeti kohe kõige pimedamasse ja soojemasse kohta. Margus kui spetsalist, leidis  igal tüübil mingi psüühikahäire olevat. Teaduslikus keeles on see lühend ADHD ehk tähelepanu defitsiidi hüperaktiivsuse häire. Katkised bussiistmed, ms kuidagi koos ei püsinud, lisasid veel ebamugavustunnet. Mõnet tunnid peale reisi algust muutis olemise ebamgavaks jaheduse saabumine. Bussisalongis olev suur ekraan näitas meie jaoks väga koledaid numbreid, mis kiiresti vähenesid. Ka algav vihmasadu muutis meele mõruks. Mõned tunnid tagasi olevatest 35 kraadisest  soojanumbritest oli Tabrizi jõudes alles jäänud ainult 12.
Veidi enne Tabrizi lagunes buss täiesti koost. Mootor küll töötas aga käiku ei saanud sisse. Bussisalongi põrandal olev luuk tõmmati üles ja meie ees haigutas suur sügav auk mille põhjas tuksus mootor. Natuke sikutamist siit ja sealt ning bussisõit jätkus.
Tabrizi jõudes otsisime kõigepealt kotist välja soojad riided ja seejärel suundusime hotelli otsima.
Uus päev algas meie jaoks rõõmsamates toonides. Temperatuuri ja päikese suhtes oli eelnevatele päevadele sarnane olukord taastunud. Tabriz on üks vähestest Iraani linnadest, kus asub turismiinfo büroo. See on hõlpsasti leitav, sest asub ta kuulsa bazaari peavärava juures. Turismiinfo peremees hr. Nasser palus meid lahkesti sisse ja jagas rohkelt vajalikku informatsiooni. Samuti organiseeris ta meile bussibiletid sõiduks Tabrizest – Vani.
Tabrizis elavate inimestega on suhtlemine lihtsam, sest väga paljud räägivad inglise keelt. Elanike suhtes on siin ülekaalus türklased ja aserid. Vahel olis säärae tunne, et oleme Iraani asemel sattunud teise riiki. Häiris see, et kohalikud tahtsid väga diskuteerida religiooni ja abielu teemadel. Nende arusaamad meie standardite ja harjumustega ei langenud kunagi kokku ja seepärast tundusid need neile kummalisena. Öeldakse, et vaidlustes sünnib tõde, kuid meil kippus resultaat tõele vastassuunas liikuma.
Päeva teisel poolel sõitsime 30 km kaugsele Kandovani külla.
Kandovan on ajalooline asulapaik, kus inimesed elavad veel siiamaani teravatipulistes koobastes. Ühes sellises asub ka hotell, kust ei puudu isegi mullivann.
Kandovani ja tagasi sõidutab meid hr. Nasseri vend. Ta räägib meile elust Iraanist ja inimeste suhtumsest maailma asjadesse.
Tema maailmapilt sarnaneb minu omaga. Tavakodanikul pole väimatki tähtsust, kuidas riigid omavahel kõrgel tasemel läbi saavad. Peamine on läbisaamine inimeste vahel isiklikult. Me teame väga hästi mis suhted valitsevad Iraani, Ameerika ühendriikide või EL vahel. Need on jahedad ja vaenulikud. Iraanlane ei klassifitseeri oma külalist rahvuse, ega päritolumaa järgi. Ta suhtub kõikidesse ühtmoodi -  sõbralikult ja külalislahkelt. Iraanlane saab väga hästi aru, et tavakodanik pole süüdi selles miks maailmamaad omavahel läbi ei saa. Inimestega manipuleeritakse, neile valetatakse ja püüakse luua väärastunud pilti ühest või teisest paigast. Neilt võeatakse ära kõik õigused, et teada saada tõde ja elada rahus. Kuigi minust see suurt ei sõltu on mul väga kahju, et olen tõmmatud selle sõbraliku maa vastasleeri. Sama lugu on iraanlastega. Tahtmatult on nad kistud konflikti muu maailmaga ja nad kannatavad selle all kõvasti. Kuid õnneks pole nad kaotanud inimväärikust. Nende siirus, abivalmidus ja külalislahkus on endislelt sellisel tasemel, mis mul meele rõõmsaks ja kurvaks teeb. Rõõmsaks sellepärast, et see soojendab südant ja sa tunned, et sind pole üksi jäetud. Kurvaks aga sellepärast, et vabas ja demokraatlikus maailmas muutub see nähtus haruldasemaks.