10. Oktoober – Masuleh & Qal`eh Rudkhan kindlus

Hommikul ärgates oli esimeseks küsimuseks - mis on saanud Amadyst? Arvestades, et ta veel magab, otsustasime talle helistada lõuna paiku. Eilse retke ajal rääkisime Amadyle oma plaanist külastada ka Qal eh Rudkhan kindlust, mis asub 30 km kaugusel Masuleh külast. Kuna see kindlus asub eraldatud paigas, käib sinna ühistransport väga harva ja meile mittesobival ajal. Ma ei tea millal, aga Amady oli meile välja ajanud normaalse hinnaga edasi-tagasi transpordi sinna. Meie mureks oli ainult hommikul autosse istuda, ja kohale jõudes tipp vallutada. Qal eh Rudkhan kindlus asub u 1200 m kõrgusel mäetipus. Vanemale ja vähese treenitusega inimesele on see paras ettevõtmine. Kogu tee mäkke viib astmetega trepp. Vahepeal on tõusud väga järsud ja astmevahed väga suured. Vihmase ilma puhul peab laskumise ajal olema väga ettevaatlik, et vältida astmelt libisemist.

Mäkke ronimine on väga populaarne kohalike hulgas. Siia tullakse sõpradega ja perekonniti. Teetermostega ja piknikukorvidega rühitakse ühiselt üles. Koos nende väsinud ja ettevõtlike nägudega üles ronides, saame jõudu üksteiset toetaes ja abistades. Tipust laskuvate inimeste rahulolevad ja rõõmsad ilmed annavad juurde lisaenergiat.
Lahked inimesed ulatavad oma kaasavõetud varudet sulle rosinaid, datleid ja muud energiarikast maiust. Tähtis on see, et su jõud ei lõpeks ja et sa õnnelikult tippu jõuaks. Seal ollakse nagu üks pere - jagatakse oma võidurõõmu ja saavutust.
Jällegi tuleb teistele seletada kust me pärit oleme. Meie asukoha kohta kuuleme igasugu variatsioone- Eslovenija, Espanija... Küllap on siin süüdi riigi isoleeritus ja tedmiste kättesaamise piiramine internetist. Väga paljud saidid on riigi poolt blokeeritud. Isegi meie Postimees ja Delfi on selles nimekirjas. Kuid häkkerid on ammu selle vastu rohtu leidnud ja väga paljude seas pole blokeeritud saidid probleemiks.
Tippu jõudes tuleb väravas maksta sissepääsu eest ja läbi väravate astudes avaneb muinasjutuliselt ilus paik. Uskumatu, mida inimkäsi on suutnud luua ja kui hästi see säilinud on. Siit avanevad vaated ümberkaudsetele metsaga kaetud mägedele, mille tipud on mattunud pilvedesse.
Kogu selle kompleksiga tutvumiseks on vähemalt vaja 2 tundi.  Kui arvestada 1 tund tõusule ja umbes samapalju laskumisele, siis saamega vastuse küsimusele: Kuidas veeta sõpradega ja sugulastele vaba päev?
Laskudes on ilm muutunud vihmaseks ja see teeb mineku ohtlikuks. Mitmel korral kibub jalgealune alt kaduma, kuid tänu teiste toetusele jääme ikkagi püsti ja jõuame õnnelikult alla.
Tagasiteel helistab Amady meie autojuhile ja uurib, kas meiega on kõik korras. Siin on tuha päheraputamise koht, sest tegelikult oleksime pidanud seda hoopis meie tegema. Vahetame temaga muljeid oma vahepealsest läbielamistest ja tutvustame talle oma plaane hommse suhtes.
Masuleh küla majad on ehitatud mäe jalamile nii, et liikumine külas toimub mööda alumise maja katuseid. Põhimõtteliselt asuvad majad ridadena. Et saada teise rea majauksest siise, peab liikuma esimese rea katustel. Siin olles võib aimata kuskohast oleks võinud Sal-saller saada inspiratsiooni oma laulule „ Käime katuseid mööda “ Ühe maja katusel asub restoran, teisel jälle moshee või surnuaed. Kolmandal mängivad lapsed jalgpalli. Palliväljaku kate on muide muru. Siin on avatud palju poode, söögikohti ja muid ajaviitmispaiku.  Ühes kohas uuritakse meie päritolu ja saane siis väga ametliku vastuse –
„ Welcome to Islamic Republic of Iran“  Selles turismimagnetis on näha juba rahvusvahelisemat seltskonda. Turist pole siin haruldane.
Õhtuks on Amady organiseerinud meile transpordi järgmisse sihtkohta. Bandar Anzali linna, mis asub juba Kaspia mere ääres on kõige mõttekam minna jällegi  taksoga. See on oluline ajavõit ja siinsete hindade juures taskukohane. Poolel teel helistatakse meie taksojuhile ja helistajaks on jällegi Amady. Ta on meile vahepeal kinni pannud ööbimiskoha ja selle mittesobivusel palunud sohvrit, et see leiaks meile sobiva koha.
Olen kodust kaugel võõral maal. Autoaadiost kostub kohalikku muusikat, mille üksikud rütmid minu kõrvu jõuavad. Vaatan läbi vihmase akna kaugesse pimedusse, kus säravad vastu ükiskud värvilised tulukesed. Auto kojamehed pühivad aknalt vihmapiisku ja mina oma põselt pisara. Sellesama rõõmupisara.

 

9. Oktoober - Alamuti org

Meie tänane päev kujuneb raskeks ja pikaks. Reis Alamuti orgu ja tagasi võtab aega 12 tundi ja sama päeva õhtul tahame plaanide järgi jõuda veel Masuleh külla. Alamuti orus tahame külastada Lamisari ja Alamuti kindlust ning mägede vahele jäävat Ovani järve.

Hommikul kell 6 tuleb meie reisijuht ja siis alustame tema autoga teekonda. Distantsiliselt polegi sõit väga pikk, kuid sõit mägiteedel on aeganõudev ja tuleb olla pidevalt tähelepanelik. Meie reisijuht Rouhollah ehk Mr. Amady nagu meile teda turismiinfos tutvustati on küll inglise keele suhtes umbkeelne, kuid suudab ennast väljendada väga hästi käte abil. Just nii, et meie ka temast aru saame. Ta on nii tubli, et on reisile kaasa võtnud inglise keele vestmiku, mille abil ta oma keeleoskust püüab parandada. Üldiselt pole suhtlemine probleemiks, sest tema püüdlused keelest aru saada on  edukad. Ise ta korrutab meile pidevalt, et mälu on tal halb ja pea ei hoia midagi kinni.
Kuna väljasõit on varajane, siis otsustame hommikut süüa teel. Oleme endale selleks puhuks varunud natuke puuvilju ja loodame teele jäävatele söögikohtadele. Meie sõber on sellesse suhtunud tõsisemalt.
Esimene peatus Lamisari kindluse juurde jääb 2 sõidutunni kaugusele Qazvinist. Kõigepealt tuleb mööda järske mäekülgi tõusta u 2 km kõrgusele. Kaasavõetud seljakotid ja hommikusöögimaterjal tegid selle ettevõtmise raskemaks.
Kindlusest suurt midagi järele pole jäänud. Ainult varemd, kuid vaade oli väga hea ja muinasjutuline. Ja just kena koht einestamiseks. Harutasime oma teemoona lahti ja siis selgus, kui tõsiselt oli meie teejuht asja võtnud. Tal oli kaasas kõik vajalik tõeliseks hommikusöögiks. Värskelt küpsetatud leib, termosega tee, mesi, võid, juustu. Meie omalt poolt täiendasime seda valikut puuviljadega ja maiustustega, mis me Eestist kaasa olime võtnud. Amady suureks kireks on mesilaste pidamine ja sestap tal see meepurk kaasas. Täpset mesipuude arvu ta ei osanud öelda. Tema arvatse võis see olla 150 kanti.
Sõidu ajal laulis ta meile omas keeles rahvalaule ja palus meid, et me ka midagi esitaksime. Rahvalauludest ma midagi esitada ei osanud, kuid kooliajast pärit laulud olid siin omal kohal. Alates Mutionu peost, kuni riigihümnini sai talle ette kantud.  Amady on väga tähelepanelik ja tunneb loodust hästi. Ükski vabas looduses elav loom või lind ei jäänud tal märkamata. Seda isegi roolis olles. Haruldamatele isenditele pööras ta ka meie tähelepanu.
Ovani järv endast midagi erilist ei kujuta. Suvistest pidutsemistest ja olengutest olid siia omad jäljed jäetud. Plastpudeleid ja muud taarat vedeles igal pool järve ääres.
Mie viimane sihtpunkt Alamuti kindlus asus kõrgemal, kui Lamisar. Sinna turnimine võttis tõeliselt võhmale. Asi oli seda väärt, sest kindlus on säilinud paremini ja käimasolevad restaurreerimistööd lisavad ehitusele väärtust juurde. Selle objekti täpset valmimisaega pole kahjuks teda. Niipalju saame teada, et esimesed ümberehitustööd toimusid juba 860 a. Igasuguste sõdade käigus on kindlus  käinud käest kätte ja isegi kuulsad sõjardid Mongooliast on siin olnud.  Küsimuse peale, millal see objekt peaks valmis saama laiutatakse ainult käsi ja veeretatakse valmimisaeg Allahhi vastutusalasse. Minu pakutava 20 aasta peale saan vastuseks Inshallah, mis tõlkes tähendab et siis kui Allah tahab. Nii vastatakse alati, kui küsida ajamääruste kohta. Näiteks kui bussijuhilt küsida – „Millal me kohale jõuame, sii saame näiteks vastuseks
„ Inshallah 20.00 “ (kui Allah tahab siis kell 20.00)
Tagasi Qazvini jõuame kell 6 õhtul. Meie järgmisse sihtpunkti Masuleh külla peame sõtma taksoga, sest ühtegi bussi sinna ei sõida. Ainult läbi Rashti linna, kui soovite. See aga oleks väga ajamahukas ja rööviks meie väärtuslikku reisiaega. Nii otsustamegi panustada taksole. Tee sinna pole ka väga pikk – umbes 200 km. Selle küsimuse lahendamise on Amady ilma meiega konsulteerimata võtnud enda peale. Kõigepealt võtame hotellist oma pagasi ja sõidame kohta, kust taksod väljuvad.
Esiotsa küsitakse sõidu eest 1 600 000 Riaali, mis nii meie kui Amady jaoks on kallivõitu. Isegi hinna allakauplemine ei vii soovitud tulemuseni. Kuna kaubeldav hind alaneb väga visalt ei pea Amady närv sellele vastu ja resoluutselt teatab ta, et talle nüüd aitab. Järelejooksvad taksojuhid, kes kardavad tulusast teenimisvõimalusest ilma jääda, saadetakse kõigi nelja tuule suunas. Tulles tagasi autosse uurib Amady meilt kas 500 000 Riaaliga oleksime nõus. See on pea 3 korda odavam algsest pakkumisest. Huviga mõtlesime, kas ta on leidnud kedagi, kes meid selle summa eest ära viib. Vastasime talle jaatavalt. Selle peale käivitas ta auto ja me sõitsime sealt minema. Algul ei saanud me aru milles asi, kuid teekonna edenedes hakkas selgus majja tulema. Panime tähele, et ta otsis GPS abiga välja teekonna kaardi meie sihtkohani. Siis peatus ta bensiinijaamas, et võtta paak täis. Meie protestide ja küsimuse peale Miks ta nii teeb ? vastas ta, et meil lihtsalt pole muud võimalust. „Nägite ise millised on hinnad ja seepärast viin ma teid ise kohale“ Selline plaan tundus meile tema suhtes julmana, kuid nähes tema resoluutsust ja radikaalsust oma otsuste suhtes, tundus vaidlemine mõttetuna. Elu on ülekohtune. Esimest korda elus tundsin seda teise inimese suhtes. Ikka ja jälle ma küsisin endalt – Miks ta nii teeb. Ta on kella 5. saadik roolis olnud, koos meiega mäetipud vallutanud, meid toitnud ja meile laulnud ja nüüd veel kokku 400 km edasi-tagasi sõitu. Siis meenusid mulle meie kogemused iraanlaste lahkuse, siiruse ja vastutulelikkuse suhtes. Mul  oli sel hetkel tõeliselt raske olla, kuid ma ei saanud sinna midagi parata, ega teha. Iga alternatiivi pakkumine või sellest plaanist äraütlemine oleks mind teinud lihtsalt lolliks.
Kogu tee lõbustasime end üksteisele laulmisega omas keeles ja kohaliku keele õppele. Meie farsi keeles ja tema eesti keeles.
Sõidu kestel ajas ta meile välja hotelli ja kohalejõudes oodas meid öömaja.
Kui kogu ettevõtmine oli meie jaoks läbi saanud ja me olime Amadyga hüvasti jätnud, küsisin ma endalt – „Kui suur võib olla üldse inimese süda ? Kus jooksevad need piirid ? Miks on see mõnes kohas nii tavaline teises jälle väga haruldane? Miks? Miks? Miks? " vasardas mul peas.
Uue päeva hakul magama heites, ei osanud ma aimatagi, et see, mis just toimus oli meie jaoks alles algus.

8. oktoober - Qazvin

Veidi enne keskööd jõudsime Qazvini. Ehsani poolt määratud järelvaataja aitas meil takso saada ja koos sõitsime linna.

Qazvini suurimaks huviobjektiks on bazaar, mille kallal hetkel restauraatorid nokitsevad. Vaadates nende töötempot ja rohkeid teepause, võib seda tõemeeli nokitsemiseks nimetada. Kuum ilm ja ajalooline objekt ei lase neil tööd mehemoodi teha. Ehitusobjekti eemalt uudistades, ei aeta meid ära, vaid kutsutakse hoopis edasi. Lahkesti näidatakse kohti, kuhu me omapead poleks julenud minnagi. Võime tõdeda, et tööd jätkub siin pikemaks ajaks. Vaatamata taastamistöödele käib kauplemine bazaari teises osas täie hoo ja jõuga. Kõik söödav, mida siin pakutakse on tõeliselt värske. Ja mis peamine – meie jaoks megaodav. Riigile kuulutatud majandusblokaadi tõttu on $ ja € nind kõrge. Ühe € eest saab mustal turul niipalju Riaale, mis teeb hetkel Iraanis oleku väga odavaks.
Puu ja –köögiviljade bazaar on omaette vaatamisväärsus. Kõik need lõhnad ja kogu vaatepilt teeb mind põhjamaalast tõeliselt kadedaks. Olgugi, et hinnad on kaubeldavad pole meil selleks põhjust. Iraanlase lahkuse juures ei pea ka kõike ostma. Ühes kohas möödusime suurest pähklite müügikohast. Uudistasime natuke ja kohe pisteti ilma suuremate kommentaarideta lahtikooritud viljad pihku. Ütlemine „Welcome to Iran“ käis ka kauba peale.
Viisaka inimesena palusime neid rikkalikke kaubalette ka pildistada. Loomulikult oldi sellega nõus ja vastutasuks selle eest ulatati meile ühest kohast õunu teisest  jälle muid vilju. Me läksime bazaarile, et osta natuke õunu ja virsikuid, kuid tagasi tulles leidsime oma kotist granaatõunu, kurke, tomateid, pähkleid, pirne ja igasugu tsitruselisi. Neid viimaseid oli niipalju, et nende täpse nimetamisega jään ma siinjuures hätta. Kohalik bazaar pakub kõike, mida maitsvaks sõõmaajaks vaja on. Alates eelpool nimetatud puu- ja köögiviljadele ka erinevaid maitserohelisi ja –aineid. Loodusandidele järgneb lihaturg, kus igasugused loomarümbad ripuvad. Väljaarvatud sea- ja küülikuliha. Islamiusk ei luba seda süüa. Ühel hetkel möödub käru, mis on täis kuhjatud mingi sõralise jalgu. Hetk hiljem sõidab auto, mille lastiks on vaibad. Turu servas seisab õnnetu elus lammas, kes arvatavasti oma maist lõppu ootab.
Kohalikus turismiinfos jagati meile informatsiooni linna ja selle vaatamisväärsuste kohta. Kahjuks oli ametniku inglise keele oskus väga kehv, kuid käte ja jalgade abiga sai kõik selgeks. Siit võtsime ka endale reisi homseks Alamuti oru külastamiseks. Turismiinfot külastades oli mul kaasas pähklikott mille ma sinna unustasin. Neid oli seal ainult peotäis. Järgmisel päeval tõi autojuht mulle selle tagasi.
Õhtul kohtasime üht kohalikku, kellega me pikema jutu peale saame. Mehe kinnisidee on saada siit riigist ära. Ta uuris Eesti kohta ja jättis oma kontaktandmed, et me talle oma kodumaalt naise otsiksime. Soovitavav väljavalitu pidi olema pikkade jalgadega blondiin.