9. Oktoober - Alamuti org

Meie tänane päev kujuneb raskeks ja pikaks. Reis Alamuti orgu ja tagasi võtab aega 12 tundi ja sama päeva õhtul tahame plaanide järgi jõuda veel Masuleh külla. Alamuti orus tahame külastada Lamisari ja Alamuti kindlust ning mägede vahele jäävat Ovani järve.

Hommikul kell 6 tuleb meie reisijuht ja siis alustame tema autoga teekonda. Distantsiliselt polegi sõit väga pikk, kuid sõit mägiteedel on aeganõudev ja tuleb olla pidevalt tähelepanelik. Meie reisijuht Rouhollah ehk Mr. Amady nagu meile teda turismiinfos tutvustati on küll inglise keele suhtes umbkeelne, kuid suudab ennast väljendada väga hästi käte abil. Just nii, et meie ka temast aru saame. Ta on nii tubli, et on reisile kaasa võtnud inglise keele vestmiku, mille abil ta oma keeleoskust püüab parandada. Üldiselt pole suhtlemine probleemiks, sest tema püüdlused keelest aru saada on  edukad. Ise ta korrutab meile pidevalt, et mälu on tal halb ja pea ei hoia midagi kinni.
Kuna väljasõit on varajane, siis otsustame hommikut süüa teel. Oleme endale selleks puhuks varunud natuke puuvilju ja loodame teele jäävatele söögikohtadele. Meie sõber on sellesse suhtunud tõsisemalt.
Esimene peatus Lamisari kindluse juurde jääb 2 sõidutunni kaugusele Qazvinist. Kõigepealt tuleb mööda järske mäekülgi tõusta u 2 km kõrgusele. Kaasavõetud seljakotid ja hommikusöögimaterjal tegid selle ettevõtmise raskemaks.
Kindlusest suurt midagi järele pole jäänud. Ainult varemd, kuid vaade oli väga hea ja muinasjutuline. Ja just kena koht einestamiseks. Harutasime oma teemoona lahti ja siis selgus, kui tõsiselt oli meie teejuht asja võtnud. Tal oli kaasas kõik vajalik tõeliseks hommikusöögiks. Värskelt küpsetatud leib, termosega tee, mesi, võid, juustu. Meie omalt poolt täiendasime seda valikut puuviljadega ja maiustustega, mis me Eestist kaasa olime võtnud. Amady suureks kireks on mesilaste pidamine ja sestap tal see meepurk kaasas. Täpset mesipuude arvu ta ei osanud öelda. Tema arvatse võis see olla 150 kanti.
Sõidu ajal laulis ta meile omas keeles rahvalaule ja palus meid, et me ka midagi esitaksime. Rahvalauludest ma midagi esitada ei osanud, kuid kooliajast pärit laulud olid siin omal kohal. Alates Mutionu peost, kuni riigihümnini sai talle ette kantud.  Amady on väga tähelepanelik ja tunneb loodust hästi. Ükski vabas looduses elav loom või lind ei jäänud tal märkamata. Seda isegi roolis olles. Haruldamatele isenditele pööras ta ka meie tähelepanu.
Ovani järv endast midagi erilist ei kujuta. Suvistest pidutsemistest ja olengutest olid siia omad jäljed jäetud. Plastpudeleid ja muud taarat vedeles igal pool järve ääres.
Mie viimane sihtpunkt Alamuti kindlus asus kõrgemal, kui Lamisar. Sinna turnimine võttis tõeliselt võhmale. Asi oli seda väärt, sest kindlus on säilinud paremini ja käimasolevad restaurreerimistööd lisavad ehitusele väärtust juurde. Selle objekti täpset valmimisaega pole kahjuks teda. Niipalju saame teada, et esimesed ümberehitustööd toimusid juba 860 a. Igasuguste sõdade käigus on kindlus  käinud käest kätte ja isegi kuulsad sõjardid Mongooliast on siin olnud.  Küsimuse peale, millal see objekt peaks valmis saama laiutatakse ainult käsi ja veeretatakse valmimisaeg Allahhi vastutusalasse. Minu pakutava 20 aasta peale saan vastuseks Inshallah, mis tõlkes tähendab et siis kui Allah tahab. Nii vastatakse alati, kui küsida ajamääruste kohta. Näiteks kui bussijuhilt küsida – „Millal me kohale jõuame, sii saame näiteks vastuseks
„ Inshallah 20.00 “ (kui Allah tahab siis kell 20.00)
Tagasi Qazvini jõuame kell 6 õhtul. Meie järgmisse sihtpunkti Masuleh külla peame sõtma taksoga, sest ühtegi bussi sinna ei sõida. Ainult läbi Rashti linna, kui soovite. See aga oleks väga ajamahukas ja rööviks meie väärtuslikku reisiaega. Nii otsustamegi panustada taksole. Tee sinna pole ka väga pikk – umbes 200 km. Selle küsimuse lahendamise on Amady ilma meiega konsulteerimata võtnud enda peale. Kõigepealt võtame hotellist oma pagasi ja sõidame kohta, kust taksod väljuvad.
Esiotsa küsitakse sõidu eest 1 600 000 Riaali, mis nii meie kui Amady jaoks on kallivõitu. Isegi hinna allakauplemine ei vii soovitud tulemuseni. Kuna kaubeldav hind alaneb väga visalt ei pea Amady närv sellele vastu ja resoluutselt teatab ta, et talle nüüd aitab. Järelejooksvad taksojuhid, kes kardavad tulusast teenimisvõimalusest ilma jääda, saadetakse kõigi nelja tuule suunas. Tulles tagasi autosse uurib Amady meilt kas 500 000 Riaaliga oleksime nõus. See on pea 3 korda odavam algsest pakkumisest. Huviga mõtlesime, kas ta on leidnud kedagi, kes meid selle summa eest ära viib. Vastasime talle jaatavalt. Selle peale käivitas ta auto ja me sõitsime sealt minema. Algul ei saanud me aru milles asi, kuid teekonna edenedes hakkas selgus majja tulema. Panime tähele, et ta otsis GPS abiga välja teekonna kaardi meie sihtkohani. Siis peatus ta bensiinijaamas, et võtta paak täis. Meie protestide ja küsimuse peale Miks ta nii teeb ? vastas ta, et meil lihtsalt pole muud võimalust. „Nägite ise millised on hinnad ja seepärast viin ma teid ise kohale“ Selline plaan tundus meile tema suhtes julmana, kuid nähes tema resoluutsust ja radikaalsust oma otsuste suhtes, tundus vaidlemine mõttetuna. Elu on ülekohtune. Esimest korda elus tundsin seda teise inimese suhtes. Ikka ja jälle ma küsisin endalt – Miks ta nii teeb. Ta on kella 5. saadik roolis olnud, koos meiega mäetipud vallutanud, meid toitnud ja meile laulnud ja nüüd veel kokku 400 km edasi-tagasi sõitu. Siis meenusid mulle meie kogemused iraanlaste lahkuse, siiruse ja vastutulelikkuse suhtes. Mul  oli sel hetkel tõeliselt raske olla, kuid ma ei saanud sinna midagi parata, ega teha. Iga alternatiivi pakkumine või sellest plaanist äraütlemine oleks mind teinud lihtsalt lolliks.
Kogu tee lõbustasime end üksteisele laulmisega omas keeles ja kohaliku keele õppele. Meie farsi keeles ja tema eesti keeles.
Sõidu kestel ajas ta meile välja hotelli ja kohalejõudes oodas meid öömaja.
Kui kogu ettevõtmine oli meie jaoks läbi saanud ja me olime Amadyga hüvasti jätnud, küsisin ma endalt – „Kui suur võib olla üldse inimese süda ? Kus jooksevad need piirid ? Miks on see mõnes kohas nii tavaline teises jälle väga haruldane? Miks? Miks? Miks? " vasardas mul peas.
Uue päeva hakul magama heites, ei osanud ma aimatagi, et see, mis just toimus oli meie jaoks alles algus.