15. Oktoober - Van (Türgi)

Kahe tunniga olimegi kohal. Rasketest vintsutustest hoolimata püüdsime õnneliku kohalejõudmise puhul hoida head tuju. Sellele aitas ka kaasa soe päikeseline ilm.

Uue piksenoole meie õnnetaevasse tõi tõsiasi, et Türgimaa hinnad olid hoopis karmimad, kui Iraanis. Meie lõbus ja laristav elustiil sai koheselt kiired matused. Mitmesaja kilomeetrised taksosõidud ja kordumatud restoranikülastused olid selleks korraks ajalugu. Numbrid küll muutusid kümneid tuhandeid kordi väiksemaks, kuid elu seevastu kõvasti kallimaks.
Van asub samanimelise järve idakaldal. Läänekaldal asub linn nimega Tatvan. Kõik Iraanist Süüria ja Türgi poole suunduvad rongid peavad ületama selle järve. Kuna järv jääb mägede vahele, siis raudtee rajamine läbi mägede maismaale oleks läinud väga kulukaks. Kogu rongi veerem sõidutatakse praamile ja nelja tunniga ületab see järve.
23 oktoobril 2011 tabas Vani linna 7,1 magnituudine maavärin, mis purustas tuhandeid maju. 2 nädalat hiljem sai linn uue hukatuse osaliseks. 9 novembri maavärina tugevuseks mõõdeti 5,7 manituudi. Selle maavärina purustused olid väiksemad, kuid külvas kohalike hulgas meeletu paanika. Linnas elavate inimeste arv oli tollal kõvasti suurenenud, sest siin elasid lisaks kohalikele ka appitõtanud vabatahtlikud ja taastamistöid läbiviivad ehitustöölised.
Siinse regiooni põhiasukateks on kurdid keda peaks kokku olema 30 miljonit. Nendest 15 miljonit elab Türgis, 7 miljonit Iraanis, 6 miljonit Iraagis, 2 miljonit Süürias. Ülejäänud 1 miljon on  mööda ilma laiali. Kurdidel on küll oma kõnekeel, kuid puudub kirjakeel. Kurdi keelel on palju murdeid, mis erinevad üksteisest totaalselt. Näiteks on Kurmandži murdel käändelõpud. Samuti esinevad sellel murdel mees- ja naissoost sõnad. Sorani murdel puuduvad need sootuks. Neid nimetatakse samaks keeleks ainult nende ühise päritolu tõttu ja etnilise ühtsuse rõhutamiseks.
Linna kohal tiirutavad helikopterid ja tänaval patrullivad relvastatud soomusautod annavad aimust, et kurdid on keskvõimu vastu mässama hakanud. Juba enne meie reisi algust edastasid maailma uudistekanalid ärevaid uudiseid Türgi kaguosast, mille keskseks teemaks oli kurdide mäss.
Peale hotelli sisseseadmist otsustame ka kuulsat kurdi hommikusööki proovida. Ebatavaline pole mitte toit vaid selle serveerimise eripära. Laud täidetakse 10 – 15 taldrikuga, millel on erinevad suupisted. Oliivid, erinevad juustud, segud pähklitest, määrdeained, köögiviljad. Esialgu tekitab selline valik ja toitude kogus ehmatuse, kuid peale tunnist söömaaega pole laual peale taldrikute midagi. Tegelikult on toitude kogused marginaalsed. Ehmatab ainult rohkearvuline valik. Raskusi tekitab leivataldrikule ja kohvi- või teetassile koha leidmine.
Vani linna kõige tuntum vaatamisväärsus asub järvel asuval Aktamari saarel. Sellel saarel asub Vana Armeenia klooster. Hoolimata regiooni tabanud arvukatest maavärinatest on see sellest katastroofist jäänud puutumata.
Tänu jalgpallile teatakse Türgis Eestit paremini. Jalgpalli MM valikmängudel asume koos ühes alagrupis.
Puuviljade, kaupade ja teenuste hinnad pole pooltki võrreldavad Iraani hinnatasemega. Pigem meenutavad need Eesti omi. Sellest saadud shokist oleme ka päeva lõpuks toibumas.
  

14. Oktoober Tabriz - Van

Täna on meie Iraani reisi viimane päev. Alates hommsest peaksime olema juba Türgimaal. Tabriz on rahvaarvu suuruselt neljas Iraanis. Siin elab umbes samapalju elanikke kui Eestis + veel 1 Tartu linna täis juurde.

Seismioloogiliselt on siinne piirkond küllaltki aktiivne. Mitmed maavärinad on hävitanud või tugeval kahjustanud tähtsaid ajaloolisi objekte. Tabrizi kuulsam kultuuriline objekt Sinine Moshee hävines 1779 aasta maavärinas täielikult. Jättes püsti ainult sissepääsupoolse ivani. 1973. aastal alanud restaureerimistööd kestavad tänaseni. Viimane maavärin mille tugevus oli 6,3 magnituudi toimus 12 augustil 2012. Linnale see suuri kahju ei teinud, kuid ümberkaudsed külad said tugevalt kannatada või hävinesid täielikult. Toona hukkus 180 inimest.
Kuulus ajalooline Tabrizi bazaar asub minu jaoks hoomamatul maa--alal. Kohati ulatuvad kauplemiskohad ametlikest piiridest välja ja tihe äritsemine käib isegi läheduses olevatel tänavatel. Inimesi on niipalju, et normaalseks liikumiseks kõnniteel ruumi pole. Seepärast tulebki matti võtta sõiduteelt.
See bazaar on vanim Lähis-Idas ja üks suurimaid maailmas. 2010 aastast kuulub ta ka UNESCO maailapärandi nimekirja. Muidu turg nagu turg ikka. Kõike on saada küsi ainult. Kui pole siis toome või teeme. Kõige aktiivsemad meelitajad on kulla- ja vaibakaupmehed. Tänu kõrgele $ ja € kursile saab kuulsa pärsia käsitöövaiba siit väga odavalt kätte. Euroopas ja Türgis maksab sarnaste omadustega vaip pea 10 või enam korda rohkem. Pealegi ei saa siis ka kindel olla toote ehtsuses.
Tabrizis on üks huvitav nähtus, mida ma mujal Iraanis pole märganud. See on ainult jalakäijatele mõeldud tänav. Loomilikult on siia ennast mahutanud ka mootorratturid. Tänava keskelt läheb roheline tsoon, kus kasvavad puud ja lilled. Samuti on siin pingid millel saab jalga puhata. Majad on vanad ja huvitava arhitektuuriga. Kogu tänav on täis poekesi, kohvikuid ja teenindusasutusi. Samuti võib siit leida pronksist skulptuure. Kujutavad nad endast mingit tegevust. Ühel puhastatakse saapaid, teisel jälle lõigatakse juukseid. Jalutades mööda seda tänavat on tunne, et oled sattunud kusagile Euroopasse.
Korraga peatab meid kinni üks tütarlaps, kes väga meiega suhelda tahab. Peale nimeküsimise ei tule sealt suurt midagi. Ta on nii elevil, et ei taha meist kuidagi lahkuda. Sõnad on tal küll selged, aga õigesse järjekorda vaeseke neid pandud ei saa. Oma täbara olukorra parandamiseks helistab ta oma poiss-sõbrale, et see meiega räägiks. Too valdab inglise keelt paremini. Saame teada, et tüdruk nägi tänaval kaht välismaalast ja tahaks väga keelt praktiseerida, kuid maad võtnud erutus on kõik võõrad sõnad peast pühkinid. Viimases hädas teeb ta ettepaneku meid külla kutsuda. Teades, et meil on õhtul vaja bussile minna, tuleb see kutse tagasi lükata.
Meie bussi välumisajaks piletil on märgitud 20.00. Nagu soovitud jõuame me bussijaama umbes tunnikese varem. Kuna reis on rahvusvaheline, siis eeldame et prodseduurireeglid kestavad sel puhul kauem. Terminal kust buss peaks väljuma on väike ja algul pole siin peale meie mitte kedagi. Natuke ootamist ja ilmub veel 4 reisijat. Vatupidiselt meie teistele kogemustele väljub buss tunnise hilinemisega. Meile lubatud mugavast sõiduvahendist pole juttugi. Tegemist on küll modernse bussiga, kuid väsinud Mercedes näeb hale ja vaevatud välja.
Meie kannatuste rada saab jätku tihedate peatustega teel. Pidevalt tõstetakse bussi kütusekanistreid ja gaasiballoone.
Kogu seda tegevust jälgidest saame aimu, et tegemist on kütuse smuugeldamisega Türki. On ka põhjust, sest hinnavahe on pea 22 kordne. 1 liiter maksab Iraanis 0,17€ Türgis aga tuleb liitri eest välja käia tervelt 2€  Mitteametlikult võistlevad Türgi ja Norra omavahel kallima kütusehinna liitri nimel Euroopas. Iraanis saab kütust osta limiidi alusel. Kui su igakuine kütuselimiit pole ületatud on teenitav vaheltkasu  2x22 korda. Siit jääbki meile mulje, et liin on vajalik ainult kütuseveoks. Reisijad on siin teiseklassiline nähtus.
Piirile jõudes kamandatakse meid bussist välja, antakse meie pagas ja suunatakse passikontrolli. Sel ajal rändavad kütusekanistrid alt pakiruumist bussisalongi. Siis tuleb piirivalvur, kes kontrollib bussi pagasiruumi, kuid salongi millegipärast ei lähe.
Meid tervitab Iraani passikontroll, lehitseb dokumenti siit ja sealt. Veel teatatakse, et väljaantud viisa alusel võiksime siin veel viibida 15 päeva, kuid hetkega muudab kuupäevaga sisselöödud tempel selle lubaduse kehtetuks. Jääme, siis oma bussi ootama 2 riigi vahelisel eikellegi maal. Selleks kulub pea kaks pikka tundi. Öiselt madal õhutemperatuur ja suveriided teevad ootamise väga ebamugavaks. Mingisugused tegelased on piirivalveputka läheduses süüdanud autokummi, et vähegi sooja saada. Kuskilt tuuakse mingi lähker kütusega, mis rehvile valades uut põlemishoogu juurde annab. Kogu lähedus on mattunud musta suitsu ja masti otsas lehviva Iraani trikoloor omandab uue tooni. Eriti lipu valge osa. Piirivalvet ei näi säärane tegevus häirivat. Ju on siis tavaline. Kannatamatu olukorra vältimiseks jalutatakse isegi eemale.
Piiripunktist läbisõit on kaitstud võimsa raudväravaga, mis suure kolksatuse saatel automaatselt suletakse või avatakse. Sisimas tekib selline raudse eesriide või filmist nähtud vangla tunne. Iraani poolel on oma värav ja umbes 30 cm eemal on Türklastel oma värav. Need avanevad ja sulguvad üksteisest sõltumatult.
Türgi poolele jõudes suunatakse meid oma pagasiga Türgi passi- kontrolli ja tolli. Meie pagasi suhtes suurt huvi üles ei näidata. Ainult Türgi passikontroll elavneb, kui näeb dokumendis minu nime. Tuleb välja et oleme eesnime järgi peaaegu nimekaimud. Edaspidi esitlengi end türklaste rõõmuks Emrena.
Türgi poolel algab kanistritega sama etendus uuesti. Tolliametniku ootuses käib tihe sagimine salongi ja pagasiruumi vahet.
Piiritsoonist väljudes on mehed nii võhmal, et ei jätku jõudu osasid kanistreid tagasi alla vedada. Niisiis sõidamegi salakaup ja reisijad ühes salongis Vani linna poole.
Umbes paari  tunni pärast buss peatub ja juhid otsustavad silma looja lasta. Konditsioneeri abil toodetud soe õhk kaob salongist minutitega ja seisev mootor seda juurde ei tooda. Kütusekanistrite vahel käib hoogne suitsetamine, mille tegevust reedab salongis leviv tubakalõhn.
Umbes paar tundi hiljem aetakse kõik üles ja suunatakse edasi väikebussi peale, mis meid siit Vani viib.
Siililegi selge, et sel bussil polnud algusest peale plaanis Vani sõita. Juba esimeses asulas tehakse kütus rahaks ja sõidetakse tagasi kodumaale.
Esimeste päikesekiirte saatel alustame  200 km pikkust teekonda Vani.    

13. Oktoober - Tabriz & Kandovan

Bussisõit Tabrizi oli meie jaoks paras katsumuste koorem.

Sattusime bussis istuma päris taha, kohalike noorte sekka. Nende käitumine ja normaalsuse detsibelle ületav vestlus ületas igasugused piirid. Üks vanahärra üritas noori korrale kutsuda, kuid ta saadeti kohe kõige pimedamasse ja soojemasse kohta. Margus kui spetsalist, leidis  igal tüübil mingi psüühikahäire olevat. Teaduslikus keeles on see lühend ADHD ehk tähelepanu defitsiidi hüperaktiivsuse häire. Katkised bussiistmed, ms kuidagi koos ei püsinud, lisasid veel ebamugavustunnet. Mõnet tunnid peale reisi algust muutis olemise ebamgavaks jaheduse saabumine. Bussisalongis olev suur ekraan näitas meie jaoks väga koledaid numbreid, mis kiiresti vähenesid. Ka algav vihmasadu muutis meele mõruks. Mõned tunnid tagasi olevatest 35 kraadisest  soojanumbritest oli Tabrizi jõudes alles jäänud ainult 12.
Veidi enne Tabrizi lagunes buss täiesti koost. Mootor küll töötas aga käiku ei saanud sisse. Bussisalongi põrandal olev luuk tõmmati üles ja meie ees haigutas suur sügav auk mille põhjas tuksus mootor. Natuke sikutamist siit ja sealt ning bussisõit jätkus.
Tabrizi jõudes otsisime kõigepealt kotist välja soojad riided ja seejärel suundusime hotelli otsima.
Uus päev algas meie jaoks rõõmsamates toonides. Temperatuuri ja päikese suhtes oli eelnevatele päevadele sarnane olukord taastunud. Tabriz on üks vähestest Iraani linnadest, kus asub turismiinfo büroo. See on hõlpsasti leitav, sest asub ta kuulsa bazaari peavärava juures. Turismiinfo peremees hr. Nasser palus meid lahkesti sisse ja jagas rohkelt vajalikku informatsiooni. Samuti organiseeris ta meile bussibiletid sõiduks Tabrizest – Vani.
Tabrizis elavate inimestega on suhtlemine lihtsam, sest väga paljud räägivad inglise keelt. Elanike suhtes on siin ülekaalus türklased ja aserid. Vahel olis säärae tunne, et oleme Iraani asemel sattunud teise riiki. Häiris see, et kohalikud tahtsid väga diskuteerida religiooni ja abielu teemadel. Nende arusaamad meie standardite ja harjumustega ei langenud kunagi kokku ja seepärast tundusid need neile kummalisena. Öeldakse, et vaidlustes sünnib tõde, kuid meil kippus resultaat tõele vastassuunas liikuma.
Päeva teisel poolel sõitsime 30 km kaugsele Kandovani külla.
Kandovan on ajalooline asulapaik, kus inimesed elavad veel siiamaani teravatipulistes koobastes. Ühes sellises asub ka hotell, kust ei puudu isegi mullivann.
Kandovani ja tagasi sõidutab meid hr. Nasseri vend. Ta räägib meile elust Iraanist ja inimeste suhtumsest maailma asjadesse.
Tema maailmapilt sarnaneb minu omaga. Tavakodanikul pole väimatki tähtsust, kuidas riigid omavahel kõrgel tasemel läbi saavad. Peamine on läbisaamine inimeste vahel isiklikult. Me teame väga hästi mis suhted valitsevad Iraani, Ameerika ühendriikide või EL vahel. Need on jahedad ja vaenulikud. Iraanlane ei klassifitseeri oma külalist rahvuse, ega päritolumaa järgi. Ta suhtub kõikidesse ühtmoodi -  sõbralikult ja külalislahkelt. Iraanlane saab väga hästi aru, et tavakodanik pole süüdi selles miks maailmamaad omavahel läbi ei saa. Inimestega manipuleeritakse, neile valetatakse ja püüakse luua väärastunud pilti ühest või teisest paigast. Neilt võeatakse ära kõik õigused, et teada saada tõde ja elada rahus. Kuigi minust see suurt ei sõltu on mul väga kahju, et olen tõmmatud selle sõbraliku maa vastasleeri. Sama lugu on iraanlastega. Tahtmatult on nad kistud konflikti muu maailmaga ja nad kannatavad selle all kõvasti. Kuid õnneks pole nad kaotanud inimväärikust. Nende siirus, abivalmidus ja külalislahkus on endislelt sellisel tasemel, mis mul meele rõõmsaks ja kurvaks teeb. Rõõmsaks sellepärast, et see soojendab südant ja sa tunned, et sind pole üksi jäetud. Kurvaks aga sellepärast, et vabas ja demokraatlikus maailmas muutub see nähtus haruldasemaks.