Hommikusöögilauas peame tõdema, et vahepealse aja jooksul, kui me siin viimati käisime ei ole miskit muutunud. Söögiks serveeritakse ikka sedasama ruberoidi, mida nad ise leivaks nimetavad, ja pealemäärimiseks lääget porgandimoosi. Seda vakstut annab läbi närida, halbad ja lõualuud saavad siin süües hea treeningu. Tänase päeva plaanime veeta Põhja-Teheranis, mis asub mägede jalamil ja kus õhk on värskem. Meie mõistes on tegemist eliitrajooniga.
Niipalju kui võimalik, tuleks Teheranis kasutada metrood. Põhjusi on palju ja samas ka loogilised. Odav ja kiire. Kahe otsa metroopilet Teheranis maksab 5500 Riaali. Metroo on õnneks maailma kõige loogilisem süsteem liikumiseks, samuti üsna ajasäästlik (kui õnnestub peale saada).
Metroojaama sõlmpunkti jõudes tuleb väljudes ukse juures varakult valmis olla, et ruttu välja saada. Vastasel korral surub sisenev rahvamass sind lihtsalt rongi sisse tagasi. Nägime seda oma silmaga, kuidas üks vaene politseinik siseneva rahvamassi surve alla jäi ja tagasi rongi lükati. Tänu oma vitaalsusele ja osavale küünarnukkide kasutamise surus ta ennast õnneks ikka vangist välja. Metroo veeremis on kaks esimest ja tagumist vagunit mõeldud ainult naistele, kuhu mehed siseneda ei tohi. Naised seevastu võivad siseneda kõikidesse vagunitesse. Neid vaguneid eraldab teneteisest ainult pisike piirdeuks nagu mõnes Ameerika vesternis. Sõitvas rongis käib hoolas kauplemine. Pakutakse nii krõpse, dokumendihoidjaid, hiirematte kui ka kinga sisetaldu.
Meile suureks üllatuseks tungivad meestest müüjad ilma häbitundeta ka naiste poolele, kuid kaup ei lähe eriti hästi ei siin ega sealpool piiret. Istepinke on vähe ja väsinumad istuvad ka põrandal. Metroost väljudes ja abitult õiget suunda otsides tullakse meile jalamaid ligi ja uuritakse meie plaanide kohta. Kohalikud on uskumatult abivalmid ja pakuvad ennast isegi teejuhiks. Unustades seejuures isegi oma kohustused. Varsti leiame kätte õige tee Sa’d Abadi muuseumikompleksi ning teenäitaja saadab meid lahkesti kompleksi sisse, juhib ühe maja juurest teise juurde ja kiheleb kangest soovist suhelda, olgugi et keeleoskus selle ettevõtmise talle raskeks teeb. Inglise keelt oskavad enamus kohalikke ainult mõnede lausete tasandil. Ppeale „Hello“ ja „What is your name?“ suurt midagi ei meenu.
Nagu enamikku sinsetest noortest, häirib ka meie teejuhti sügavalt mullade ainuvõim siin riigis ja demokraatia puudumine.
Kuulame mullade ja presidendi kohta ikka väga krõbedaid väljendeid.
Häirib see, et sunnitakse palvetama, naistel juukseid katma. Sellel viimasel pole tegeliku islamiga mingit pistmist. Soov vabaks saada on hirmus suur, kuid mul on siiralt kahju, et nad ei tea, mida see vabadus tegelikult kaasa toob. Nii nagu see on juhtunud Egiptuses,Tuneesias, Liibüas.
Muuseumikompleks on paraku kinni, saame osa ainult erinevate rahvaste festivalist. Erinevad Iraanis elavad rahvad ja hõimud on oma telkidega tulnud siia parki, pakuvad kohalikke roogasid ja müüvad käsitööd.
Järgmiseks võtame suuna ühte kohalike meelispaika, nimega Darbandi, kus Teherani noorsugu aega veedab.
Niipalju kui võimalik, tuleks Teheranis kasutada metrood. Põhjusi on palju ja samas ka loogilised. Odav ja kiire. Kahe otsa metroopilet Teheranis maksab 5500 Riaali. Metroo on õnneks maailma kõige loogilisem süsteem liikumiseks, samuti üsna ajasäästlik (kui õnnestub peale saada).
Metroojaama sõlmpunkti jõudes tuleb väljudes ukse juures varakult valmis olla, et ruttu välja saada. Vastasel korral surub sisenev rahvamass sind lihtsalt rongi sisse tagasi. Nägime seda oma silmaga, kuidas üks vaene politseinik siseneva rahvamassi surve alla jäi ja tagasi rongi lükati. Tänu oma vitaalsusele ja osavale küünarnukkide kasutamise surus ta ennast õnneks ikka vangist välja. Metroo veeremis on kaks esimest ja tagumist vagunit mõeldud ainult naistele, kuhu mehed siseneda ei tohi. Naised seevastu võivad siseneda kõikidesse vagunitesse. Neid vaguneid eraldab teneteisest ainult pisike piirdeuks nagu mõnes Ameerika vesternis. Sõitvas rongis käib hoolas kauplemine. Pakutakse nii krõpse, dokumendihoidjaid, hiirematte kui ka kinga sisetaldu.
Meile suureks üllatuseks tungivad meestest müüjad ilma häbitundeta ka naiste poolele, kuid kaup ei lähe eriti hästi ei siin ega sealpool piiret. Istepinke on vähe ja väsinumad istuvad ka põrandal. Metroost väljudes ja abitult õiget suunda otsides tullakse meile jalamaid ligi ja uuritakse meie plaanide kohta. Kohalikud on uskumatult abivalmid ja pakuvad ennast isegi teejuhiks. Unustades seejuures isegi oma kohustused. Varsti leiame kätte õige tee Sa’d Abadi muuseumikompleksi ning teenäitaja saadab meid lahkesti kompleksi sisse, juhib ühe maja juurest teise juurde ja kiheleb kangest soovist suhelda, olgugi et keeleoskus selle ettevõtmise talle raskeks teeb. Inglise keelt oskavad enamus kohalikke ainult mõnede lausete tasandil. Ppeale „Hello“ ja „What is your name?“ suurt midagi ei meenu.
Nagu enamikku sinsetest noortest, häirib ka meie teejuhti sügavalt mullade ainuvõim siin riigis ja demokraatia puudumine.
Kuulame mullade ja presidendi kohta ikka väga krõbedaid väljendeid.
Häirib see, et sunnitakse palvetama, naistel juukseid katma. Sellel viimasel pole tegeliku islamiga mingit pistmist. Soov vabaks saada on hirmus suur, kuid mul on siiralt kahju, et nad ei tea, mida see vabadus tegelikult kaasa toob. Nii nagu see on juhtunud Egiptuses,Tuneesias, Liibüas.
Muuseumikompleks on paraku kinni, saame osa ainult erinevate rahvaste festivalist. Erinevad Iraanis elavad rahvad ja hõimud on oma telkidega tulnud siia parki, pakuvad kohalikke roogasid ja müüvad käsitööd.
Järgmiseks võtame suuna ühte kohalike meelispaika, nimega Darbandi, kus Teherani noorsugu aega veedab.
Matkarada lookleb mööda Alborzi mäe kaljusid. Seda ääristavad arvutul hulgal välikohvikud, lesilad ja müügiletid, kust endale maiust tee peale kaasa osta saab. Neid jätkub sadade meetrite kõrgusele ja igast kohast üritatakse meid sööma meelitada. Raskuse all karjuvad muulad kannavad üles vett ja lõbuhimulised noored ajalehepaberisse mässitud kanget alkoholi. Julgemad pakuvad seda meilegi.
Noorte klaasistunud pilgud lubavad arvata, et kogu lõbutsemine ei piirdu ainult alkoholi tarbimisega. Ringi luusiv politseisalk sunnib meidki valvsusele, neil aga lähevad silmad särama hoopis meie fotoaparaatide peale.
Edasi hakkame tegelema oma kinnisideega leida üles koht, kus toimub filmifestival, millest keegi pole midagi kuulnud.
Ametlik nimetus on ju sellel väga kõlav – Tehran International Short Film Festivalt, arvult juba 29-s. Google otsing annab meile ainult toimumisaja: 1.-7. oktoober ja paiga: Teheran. Kava filmide linastumise kohta ei leia kuskilt. Kuna meile on teada, et varem toimus see üritus Azadi nimelises kinokompleksis, siis suundumegi sinna. Ehk on õnne??
Peale arupärimist ja kätega vehklemist leitakse üles administraator, kes veidi inglise keelt räägib ja meid lõpuks õigesse kohta juhatab.
Selgub, et filmifestival toimub ja filme saab vaadata Mellat kino- ja kultuurikeskuses, mis asub ikka väga eemal. Pärast seda ootamatut teadet otsustasime aja maha võtta, veidi jalgu puhata, süüa ja mõelda, mis edasi teha.
Lõpuks võtame nõusse ikka seal Mellatis iära käia, teadmata endiselt midagi programmist või filmide linastumisaegadest. Võtame ette sõidu tundmatusse nii meie kui taksojihi jaoks. Sõitu alustades pole sohver väga kindel, et õigesse suunda tüürib. Võtab sõidu ajal pidevalt kõnesid oma liigikaaslastele ja püüab uurida kus see Mellat asub.
On üks väike nipp, mida tasub alati kasutada, kui pole teada kuhu vaja täpselt minna on. Kui satute inglise keelt kõneleva inimese otsa ja ta saab aru, kuhu teil vaja minna on, siis laske kindlasti selle koha nimi, aadress ja muu vajalik info kirjutada kohalikus keeles paberilehele. See asi töötab siin väga hästi ja on nii mõnigi kord meid täbarast olukorrast päästnud.
Lõpuks, kui kohale saame on juht suuremas hämmingus, kui meie. "Täiesti õige koht ju" - teatab ta võidurõõmsalt. Verbaalselt me ei saanud muidugi aru, mis ta ütles, kuid ta ilme ja olek rääkisid enda eest.
Kinos ei tea muidugi keegi programmist midagi. Festivali toimumisest reedavad ainult suured reklaamplakatid ja õues lehviv lippude meri.
Kohalikud umbkeelsed asjapulgad ei suuda meie inglisekeelsetele arupärimistele midagi vastata. Saalivad tähtsate nägudega ringi ja on muidu asjalikud. Kõnetame mitut korraldajakaardiga tegelast, kuid kõik laiutavad käsi: „Sorry, no Englis.“ Kino teises tiivas pakutakse meule vaatamiseks kohalikku filmi õnnetust armastusest.
Lõpuks õnnestub leida keegi, kes meie murest pealtnäha aru saab ja ta lippab programmi tooma.
Tagasi tulles selgub, et ingliskeelset programmi siiski pole. Selle hüvituseks on tal näpus kaks VIP-kutset avamistseremooniale, mis kohe algamas on. Ta juhatab meid õigesse saali, kus suurte austusavalduste saatel meid teise ritta istuma suunatakse. Korraldajateni on levinud jutt, et filmifestivali on väisama tulnud ka kaks sõltumatut filmitegijat Eestist.
Tseremoonia algab koraanivärsside ilmeka deklameerimisega, millele järgneb riigihümni mahamängimine. Kohale on kutsutud kõik kõrgemad ja tähtsamad islamiriigi filmiametnikud, režissöörid ja lavastajad, kelle keskel ka meie särada saame. Kaamerad välguvad ja pildistavad kõiki igast poosist, tullakse kättpidi tervitama ja ollakse rõõmasd, et oleme vaevaks võtnud festivali külastada.
Avamine ise on tüütult pikk, toimub farsi keeles ja inglisekeelne tõlge on lausa kohutav. Ei puudu ka presidendi telegrammi ettelugemine, muusikalised etteasted ja lühikesed filmiklipid möödunud festivalide meenutustega. Põhiline aeg kulub kinoliidu tegelaste autasustamise ja noorte tunnustamisele. Jagatakse kätte aukirju ja mõttetut pudi-padi auhindadeks. Kui lõpuks minema saame on kell 10 õhtul.
Noorte klaasistunud pilgud lubavad arvata, et kogu lõbutsemine ei piirdu ainult alkoholi tarbimisega. Ringi luusiv politseisalk sunnib meidki valvsusele, neil aga lähevad silmad särama hoopis meie fotoaparaatide peale.
Edasi hakkame tegelema oma kinnisideega leida üles koht, kus toimub filmifestival, millest keegi pole midagi kuulnud.
Ametlik nimetus on ju sellel väga kõlav – Tehran International Short Film Festivalt, arvult juba 29-s. Google otsing annab meile ainult toimumisaja: 1.-7. oktoober ja paiga: Teheran. Kava filmide linastumise kohta ei leia kuskilt. Kuna meile on teada, et varem toimus see üritus Azadi nimelises kinokompleksis, siis suundumegi sinna. Ehk on õnne??
Peale arupärimist ja kätega vehklemist leitakse üles administraator, kes veidi inglise keelt räägib ja meid lõpuks õigesse kohta juhatab.
Selgub, et filmifestival toimub ja filme saab vaadata Mellat kino- ja kultuurikeskuses, mis asub ikka väga eemal. Pärast seda ootamatut teadet otsustasime aja maha võtta, veidi jalgu puhata, süüa ja mõelda, mis edasi teha.
Lõpuks võtame nõusse ikka seal Mellatis iära käia, teadmata endiselt midagi programmist või filmide linastumisaegadest. Võtame ette sõidu tundmatusse nii meie kui taksojihi jaoks. Sõitu alustades pole sohver väga kindel, et õigesse suunda tüürib. Võtab sõidu ajal pidevalt kõnesid oma liigikaaslastele ja püüab uurida kus see Mellat asub.
On üks väike nipp, mida tasub alati kasutada, kui pole teada kuhu vaja täpselt minna on. Kui satute inglise keelt kõneleva inimese otsa ja ta saab aru, kuhu teil vaja minna on, siis laske kindlasti selle koha nimi, aadress ja muu vajalik info kirjutada kohalikus keeles paberilehele. See asi töötab siin väga hästi ja on nii mõnigi kord meid täbarast olukorrast päästnud.
Lõpuks, kui kohale saame on juht suuremas hämmingus, kui meie. "Täiesti õige koht ju" - teatab ta võidurõõmsalt. Verbaalselt me ei saanud muidugi aru, mis ta ütles, kuid ta ilme ja olek rääkisid enda eest.
Kinos ei tea muidugi keegi programmist midagi. Festivali toimumisest reedavad ainult suured reklaamplakatid ja õues lehviv lippude meri.
Kohalikud umbkeelsed asjapulgad ei suuda meie inglisekeelsetele arupärimistele midagi vastata. Saalivad tähtsate nägudega ringi ja on muidu asjalikud. Kõnetame mitut korraldajakaardiga tegelast, kuid kõik laiutavad käsi: „Sorry, no Englis.“ Kino teises tiivas pakutakse meule vaatamiseks kohalikku filmi õnnetust armastusest.
Lõpuks õnnestub leida keegi, kes meie murest pealtnäha aru saab ja ta lippab programmi tooma.
Tagasi tulles selgub, et ingliskeelset programmi siiski pole. Selle hüvituseks on tal näpus kaks VIP-kutset avamistseremooniale, mis kohe algamas on. Ta juhatab meid õigesse saali, kus suurte austusavalduste saatel meid teise ritta istuma suunatakse. Korraldajateni on levinud jutt, et filmifestivali on väisama tulnud ka kaks sõltumatut filmitegijat Eestist.
Tseremoonia algab koraanivärsside ilmeka deklameerimisega, millele järgneb riigihümni mahamängimine. Kohale on kutsutud kõik kõrgemad ja tähtsamad islamiriigi filmiametnikud, režissöörid ja lavastajad, kelle keskel ka meie särada saame. Kaamerad välguvad ja pildistavad kõiki igast poosist, tullakse kättpidi tervitama ja ollakse rõõmasd, et oleme vaevaks võtnud festivali külastada.
Avamine ise on tüütult pikk, toimub farsi keeles ja inglisekeelne tõlge on lausa kohutav. Ei puudu ka presidendi telegrammi ettelugemine, muusikalised etteasted ja lühikesed filmiklipid möödunud festivalide meenutustega. Põhiline aeg kulub kinoliidu tegelaste autasustamise ja noorte tunnustamisele. Jagatakse kätte aukirju ja mõttetut pudi-padi auhindadeks. Kui lõpuks minema saame on kell 10 õhtul.
