Hommikul on esimeseks ülesandeks uus ja odavam hotell leida.
Tänu juhusele leiame taskukohase majutuse kiiresti. Pärast on plaanis külastada kalliskivide muuseumi, kus isegi maailma kõige suuremate ja kallimate juveelide sära ei suutnud meie hagutamist ja uimasust ära hoida. Juveelid on niivõrd hästi turvatud, et juba patuse mõttega kapile lähenedes hakkas signalisatsioon karjuma. Iga sellise undamise peale lendasid turvad kohe kohale. Hiljem, kui see muutus juba tüütavalt korduvaks ja toimus sarnase intervalliga said ka nemad aru, et süsteem just väga korras pole. Vaadates silmanurgast neid hindavaid ja kahtlustavaid pilke, tundisin ennastki hästiturvatud juveelina.
Õhtul võtsime nõuks minna Miladi torni, mis on oma kõrguselt maailmas kuues teletorn. Kokku on tal kõrgust 435 meetrit.
Külastajatele avatud kuplis on 12 korrust vaateplatvormide, restoranide ja galeriidega. Avanevad hingematvad vaated üle Teherani linna ja läheduses asuvate Alborzi mägedele.
Pilet läheb maksma 170000 riaali.Üritasime kindlaks teha ka järgmisel päeval algava Teherani Rahvusvahelise Lühifilmide Festivali asukohta. Kuid jah..... kummalisel kombel ei tea siin sellest sündmusest mitte keegi midagi. Teisalt võib see ka loogiline olla, sest vaevalt see info kõigi 8,4 miljoni inimeseni jõuab. Ju me siis ei trehvanud teadjamate inimeste otsa.
Isegi meie hotelliomanik laiutab küsimise peale käsi ja nendib, et me oleme kohalikust elust väga hästi informeeritud. Isegi paremini kui tema.
No comments:
Post a Comment