7 Oktoober – Hamedan & Alisadr

Järgmise päeval viis Ehsan meid linnast paarkümmend kilomeetrit eemal asuvasse Alisadri koobastesse. Koopad asuvad mäe sees. Kuna koobastes on ka vett, siis kasutatakse neis liikumiseks paate. Üksteisega ühendatud kolmepaadilised karavanid, liiguvad huvilistega mööda looduse poolt tekitatud käike. Vee sügavus koobastes kõigub 3 – 13 m vahemikus. Jällegi on siin palju kohalikke, kes seda looduse imetegu uudistama on tulnud. Välismaiseid turiste kohtame vähe, sest lääne propaganda töötab täiel võimsusel. Just sel hetkel taban ennast mõttelt - Vaba maa ja demokraatia. Jah see on tõesti olemas, kuid ainult paberil. Tegelukkuse peegelpilt on nõnda kõver, et vastik on sinna sisse vaadata. Miks peab tavakodanik kannatama selle pärast, et suured juhid ei suuda paljudes küsimustes kokku leppida ? Mida annavad piirangute ja blokaadi kehtsestamine riigile,  kus elavad maailma kõige sõbralikuad ja lahkemad inimesed ? Mitte midagi on vastus. Eriti juhul, kui poliitikat teevad  oskamatud, ahned ja inimväärtusi mitteomavad tegelased.

Mind hämmastas Ehsani tähelepanuvõime , millga sain ka mina korra hiilata. Ma ei tea kuidas see tuli, aga juhtus see täiesti spontaanselt. Kogu meie tänase reisi jooksul tekkis erinevatest turistikohtadest kätte materjale ja paberied, mida Ehsanil hiljem arvatavasti vaja võis minna. Pluss, siis veel oma rahakott ja mobiiltelefon, mida ta käes hoidis. Taksosõidu ajal panin tähele, et tal oli raskusi nende asjade hoidmisega. Sobrasin natuke oma seljakotis ja leidsin väikese Kaubamaja kilekoti, mille ma talle ulatasin. Lihtsalt niisma ja spontaanselt, nagu iraanlane.  Ta imestus oli suur ja ta küsis minult – „Miks sa seda tegid?“  Minu vastus talle oli ühesõnaline ja tuim – „Niisama“ ja lisasin  „ See oskus on õpitud siin Iraanis“. Tol hetkel tundus mulle see psiasjana, kuid tema jaoks oli see suur tegu.  Ta jagas oma imestust võõra taksojuhiga ja sel hetkel tajusin ma esimest korda kuidas saamsrõõm on suurem andmisrõõmust.
Õhtul on meil plaan sõita edasi Qazvini. Ehsan ei jää meie käimisest ega plaanidest sammugi maha. Ta aitab meil jõuda bussijaama, muretseda piletid ja panna õigele bussile. Saame piletid Teherani suunduvale bussile, mis peatub ainult Qazvini linna serval. Kohe tekib hirm, kas me oskame ikka õiges kohas maha minna. Pealegi on oht, et võime õige peatuse ka maha magada.
Ma ei oska enam imestada, ega midagi, kui Ehsan teatab, et on bussijuhtidega juba rääkinud meie kohalejõudmise suhtes.
„Kõik on korraldatud ja te ei pea muretsema“ teatab ta mele. Et oma kondlustunnet ja meie õnnelkku päralesaamist garanteerida, leiab ta reisijate seat ka ühe mehe kes samuti Qazvini suundub. Nüüdseks oleme ka tema hoolealused. Samuti õpetab ta meile, kuidas ahnete taksojuhtidega ümber käia. Taksojuhid kipuvad ikka turistidelt rohkem küsima, kui kohalikelt. "Seepärast ärge võtke taskust välja kogu raha is teil on, vaid täpselt niipalju kui kohalikud makavad" - õpetab Ehsan. Kui juht küsib rohkem, siis tehke rumal nägu ja laiutage käsi. Ta peab leppima ka selle summaga, mida meil pakkuda on.
Hamedanis oli ikka nii, et tuli maksta ühe või teise sissepääsu või teenuse ees. Loomulikult kehtis ka siin sama reegel, et turistidelt ikka 100 nahka üritatakse võtta. Nii on see hotellides, muuseumides, söögikohtades. Ehsan küsis iga kord mõne turisti- või söögioha ukse taga meilt – "Show your money". Näitasime talle siis oma rahatagavara ette, mille seast ta möne tühise nominaaliga kupüüri leidis ja meid kohalike hinnaga sisse smuugeldas. See käsk, show your money, oli meie jaoks algul võõristav, kuid hiljem jõudsime enne tema küsimist ette juba näidata, mis meil oli.
Õhtul koos bussijaamas istudes panin tähele kuidas Ehsan oma viisakaid ja korralikke ülikonnapükse üritas phuastada. Need olid päevasest käimisest veidi määrdunud ja vajasid nüüd korrastamist. Korraks meie pilgud kohtusid. Ta heitis pilgu enda kõrval olevale kotile ja mulle meenus päevane kilekotilugu. Sel hetkel nägin kudas tema silmarurgast valgus välja pisar, mis mööda põske alla vajus. See oli rõõmupisar.

6. Oktoober- Hamedan

Järgmisel hommikul sõitsime edasi Hamedani. Sinna saamine on omaette ooper, sest bussiühendust Khorramabadi ja hamedani vahel pole. Alustuseks tuleb sõita jällegi taksoga linna serval asuvasse bussiterminali. Sõidupileti lunastamine on siinses kultuuris omaette vaatamisväärsus. Eriti siis kui saad ise selles osaleda. Terminali nurka on üles seatud lett, mille ühel pool on teenindaja ja teisel pool suur hulk lärmakaid reisile soovijaid. Enne piletite müüki ei alustata, kui bussijuhilt on saadud märguanne sõiduks valmis olemise kohta. Kui see signaal saabub, muutub lärm tugevamaks. Pileti lunastamisel mingit järjekorda pole. Rahatähtedega varustatud lugematu kätemeri, suundub ühtse tsunamilainet meenutava voona leti poole. Võidab see, kel on pikemad käed ja tugevam jõud. Loomulikult ei jää maha keegi, sest kui üks buss on rahvast täis, tuleb kohe järgmine.
Selle bussiga tuleb sõita Borujerdi nimelisse linnakesse. (meie mõistes on see linnake, aga tegelikult küla) Siin visatakse sind jällegi linna ühes servas maha. Jällegi tuleb hankida takso, et sõita linna teise serva, kus asub terminal Hamedani sõitmiseks. Siit busse ei välju. Sõita saab ainult savaritega. Savari on takso, mida saab võtta mitme peale. Tavalise sõiduauto puhul mahub neli reisijat ja sõidu maksumus jagatakse reisijate vahel. See hind on fikseeritud ja tuleb tasuda juba enne sõidu alustamist. Umbes 200km sõidu maksumuseks kujuneb 70000 Riaali/ 1.70€. Võrreldes bussiga on sõit küll kiirem, aga ruumikitsikuse poolest ebamugavam. Sõidu keksel koogib autojuht välja oma termose ja suudab juhtimise ajal kostitada oma reisijaid kuuma teega. 
Hamedani peetakse Pärsia kultuuripealinnaks. Vaatamist ja uudistamist on siin küllaga. Juba esimeses turistilõksus peab mind kinni üks kohalik. Ehsan oli tema nimi ja ametilt oli ta ajakirjanik. Ta tutvustas meile oma kodulinna ja selles olevaid huvitavamaid kohti. Poole teekonna pealt saame endale kampa veel kaks hiina tüdrukut, kes samuti linnaga tutvuvad.  Hamedanis saame elus esimest korda näha ja tunda ka Iraani vihma ja äikest.

Üllatavalt uskumatuna tundub, et juba  reisi seitsmedndal päeval juhtub meiega üks ja seesama. Ikka leidub kuskil keegi, kes ohverdab meie jaoks oma aega ja on nõus meid võõrustama.
See on muutunud nii võõraks vabas maailmas elavale inimesele, kuid jäänud endiselt omaseks inimesele, kelle kodu on siin Iraanis.  
Tipptunnil, keset tihedat liiklusvoogu sõitis vastu väike veok, mille lastks oli suur autost kordi suurem õunakoorem. Tõstsin enda ette fotoaparaadi, et seda vaatepilti jäädvustada. Hoolimata tipptunnist ja tuutuvast autoderivist, peatus veok keset teed ja kabiinist tuli välja juht. Ta oli nõus poseerima oma veoki ja veosega. Tänutäheks pildistamise eest, ronis ta oma koorma otsa ja ulatas iraanlasele omases rahulikul moel mõned punased õunad.
Ainuke, millega sain talle vastata oli minu tänutunne ja naeratus.

5 Oktoober – Khorramabad

Hommikul lahkusime Dezfulist ja sõitsime edasi Khorramabadi. Kõigepealt tuleb Dezfulist sõita taksoga 10km. kaugusele asuvasse  Andimeshki linna ja sealt saab juba edasi minibussiga sihtpunkti.
Kuna omapäi liikuvaid turiste Iraanis naljalt ei leia, siis on iga valge inimese sattumine väiksemasse kohta küllaltki ebatavaline nähtus. Sellest sain ma aru, kui sisenesime linna serval asuvasse plekist kuudikusse, mida nad ise bussijaamaks nimetavad. Koos meie sisenemisega saabus ruumi ka haudvaikus. Bussi ootavate inimeste kõnekõmin katkes hetkega. Mitukümmend uudistavat pilku takseerisid meid mõnda aega. Jutuvada taastumine andis märku, et uudishimu on nüüdseks rahuldatud.
Minibussis sattusime istuma viimasesse ritta pikale pingile. Meie kõrval istusid kaks noormeest, kes üritasid ka juttu teha. Jällegi oli nende inglise keele ja meie farsi keelne tase olematu, mis ei lasknud pikemat vestlust arendada. Et seda piinlikkuse momenti veidigi huvitavamaks pöörata, võtsin kotist välja mõned inglisekeelsed infoajakirjad meie maa kohta. Need olin ma spetsiaalselt ühes võtnud, et tutvustada kohalikele kohta, kus me elame. Reisi lõpuks ei jäänud umbes 50-st kasavõetud broshüürist alles mitte ainsamatki. Isegi puudud tuli. Vot siis nad vaatasid neid pilte ajakirjast ja üritasid aru saada, mis ühel või teisel toimub. Osavad poisid kasutasid selleks oma mobiiltelefonis olevat inglise - farsi sõnaraamatut või tõlkijat. Veerisid inglisekeelsed sõnad kokku ja sisestasid need oma telefoni. Segaseks jäänud pildi kohta üritasime käte ja jalgadega selgeks teha millega seal tegu. Olgu see siis pilt rahvatantsust või riigivalitsemisest.
Üel fotol oli kujutatud Tallinna vanalinnas olevat käsitöömeistrite laata. Selle arusaamiseks polnud pikka mõtlemist vaja, sest kohe tuli  poisi suust sõna - Bazaar.... Koalikus kontekstis poludki see vale ja kiitsin teda taiplikkuse eest.
Khorramabadis asuv suur tsitadell on ehitatud kõrgele linna keskel asuva mäe otsa ja on hästi säilinud. Kindluses on muuseum, kus tutvustatakse piirkonna ajalugu.

Kuna oli reedene päev, siis viibis ka inimesi siin rohkem. Moslemite Reede  võrdub meie pühapäevaga, mis tähendab, et sel päeval külastatakse muuseume, peetakse piknikke või ollakse koos oma lähedastega. Üllatavalt palju iraanlasi käib muuseumides. Rohkem üllatab selle tegevuse suur populaarsus kohalike noorte seas.
Mingil hetkel astusime sisse ühte poodi, mis vaatamata reedesele päevale lahti oli. Poemüüja sõi granaatõuna ja meid nähes tervitas ja murdis ilma suuremalt mõtlemata õuna pooleks ja ulatas ühe pooliku meile. Lihtsalt niisama ja siiralt. Ma ei taha mitte kuidagi harjuda sellise teguviisiga ja võtta seda kui tavalist nähtust. Iga üllatamine ja imestamine, mis sellele järgneb  lisab taolisele sündmusele emotsionaalset garneeringut juurde.
Peale lõunasööki läheme linna servas asuvale mäejalamile. Tee viib läbi elurajooni.  Korraga hüütakse  ühest väravaaugust  „Were are you going?“ Uudistajaks oli mees, kes töötab koolis inglise keele õpetajana. Ta soovis väga et oleksime külalised tema kodus.  
Kuidagi raske ja ebaaus tundub sellisele kutsele ära öelda. Niipalju kui võmalik, püüame omalt poolt siinseid inimesi rõõmustada ja neile oma seltsi pakkuda. Tagatipuks kutsutakse meid veel õhtusöögile, kuhu ka lähedased kokku tulevad.
Samuti näitas ta meile neid huvitavaid kohti linnas, kuhu me ise omapeaga poleks osanudki minna.
Ühest kohast soovime osta omale puuvilju. Resoluutselt ja ilma vaidlemisõiguseta võtab ta endale kohustuse ise meie puuviljade eest maksta. Häälekas protestimine on siin mõttetu.
„ Te olete minu külalised “ saame vastuseks. Selliste situatsioonide puhul pole mõtet vaielda ja kõik mis antakse tuleb vastu võtta. Andmisrõõm on suurem, kui saamisrõõm ja seda tuleb austada.
Õhtul pakutakse meile kohalikku barbeque rooga kebabi ja kõrvale riisi. Loomulikult salateid, puuvilju ja palju muud millele ei oska nimegi anda. Siin peres elu üle eriti ei kurdeta. Mõlemad osapooled saavad head palka. Ainuke häda on kiirelt kasvavad hinnad ja kalliks muutuv reisimine. Kõik toimingud, mis on seotud välisvaluutaga muudavad elu, hobid ja tegemised väga kalliks. $ ja € tugevnevad endiselt Riaali suhtes ja ainsana võidavad need kes omavad valuutat.
Enne lahkumist küsitakse meilt kindluse mõttes, kas kõik on ikka korras. Jäetakse meile telefoninumber juhuks kui peaksime hätta sattuma.
„ Kui teil peaks raha varastatama või otsa saama, siis me aitame teid. Küsige julgesti „ olid sõnad hüvastijätul.
„ Kui kõrged ja kauged võivad olla siiruse ja heasüdamlikkuse piirid ? - küsisin ma sel hetkel endalt.  

4 Oktoober Shushtar

Tänane päev on pühendatud Shushtarile, kus asub ammusest ajast pärit veemajandussüsteem. Mägedest alla voolanud jõevesi suunati tehislikesse kanalittesse, mille abil koguti vett ja tekitatie eluks vajalikku energiat.

Tagasi Dezfuli jõuame taas peale lõunat. Natuke puhkust ja siis uuesti linna peale tuuritama. Tänaseks eesmärgiks on bazaar ehk turg.  Tegelikult pidanuks me lahkuma siit täna õhtul, kuid meie valearvestuse tõttu jäime siia veel üheks ööks.
Just sellest päevast algas meie reisi kõige emotsionaalsem osa. Uskumatult palju elab siin riigis toredaid, abivalmeid ja lahkeid inimesi. Iga selline kohtumine või niisama kätlemine, teeb meele tohutult rõõmsaks. Ikka  ma veel ei mõista kust on pärit see südamlikkus, lahkus ja sõbralikkus. Eestist tulles oli mul kaasas väike soovide nimekiri mida mu sõbrad-tuttavad palusid siit kaasa tuua. Üheks sooviks oli henna, millega naised oma juukseid toonivad. No heakene küll ma võin küll proovida, aga kuidas mina meesterahvas tean milline see õige kraam on. Pealegi polnud mul olemas selle pärsiakeelset vastet. Iglise keeles ei saanud paljud aru millega tegu ja pakkusid selle asemele igasugu muud kraami Mingil hetkel peatas meid tänaval üks naisterahvas. Vot see oli üllatus !!!! Siin kultuuris pöördub naine võõra mehe poole. Ta uuris kust me pärit oleme ja miks me üldse Iraanis oleme. Sel hetkel tuli mul see hennasoov uuesti meelde ja ma palusin tal näidata kohta kust seda saaks. Selgus, et häälduse järgi on henna sarnane  nii inglise kui farsi keeles. Vahe on vaid sõna rõhuasetuses. Ühesõnaga ta küsis omas keeles müüjalt minu jaoks seda kraami. Saades teada  kauba hinna hakkasin ma seljakotist nõutud summat otsima. Selle leidnud ulatasin kaupmehele. Rõõmsalt andis ta mulle minu tellimuse ja teatas et kauba eest on juba tasutud ja viitas tted ületava naise suunas.  Teisest poest soovisin osta safranit, mille hinnaks öeldi esimise küsimise peale 400 000 Riaali 20g paki kohta. Võrreldes meie hindadega tundus nõutud hind mõistlik ja ma ütlesin et jah see sobib. See mis nüüd juhtus ületas igasugused vastutulelikkuse ja lahkuse piirid. Ulatasin kaupmehele nõutud summa kuid tema võttis rahapakist ainult ühe 20 000 Riaalise kupüüri ja ütles selle peale –
„ That`s enough. You are my guest“
Ühel teisel tänavnurgal pidas meid kinni üks mees ja uuris samuti meie päritolu kohta. Peale väikest infovahetust juhatas ta meid kõrval asuvasse kullapoodi, mille töötajad parasjagu päeva lõpetasid. Oh seda ülevoolavat õnnetunnet, mida üks valge inimene võib tekitada. Kullapoe omanik tegi kõik et me tuleks tema juurde koju õhtust sööma. Kuna meil plaane polnud, siis olime kohe nõus. Meid toodi modernsesse Iaani kodusse. Korteri asukoha ja sisustuse järgi võis oletada, et peremees võib oma äriga rahul olla. Sellele pidulikule koosviibimisele oli kutsutud korteriperemehe töökaaslased ja sugulased. Kokku käis selle aja jooksul majast läbi 10-15 inimest. Vestlemine käis mitmes keeles, sest perepea naise isa on pärit Azerbaidzaanist. Temaga sai rääkida ka vene keeles. Kohalikud uurisid meilt hindade kohta Eestis ja jutt käiski enamasti raha ja elu ümber.
Hiljem kaeti toa põrandale suur nö laud. Põrandale laotati kate, millele asetati maitsev roog igasugu lisanditega. Uskumatult toredad on iraanlased ja maitsev on iraani toit. Kesköö paiku tähistasime Marguse sünnipäeva kohalike hõrgutiste nautimisega.
Sünnipäevapidu kulmineerus muuseumiööga, mida me Iraanis esmakordselt tekitasime. Tänu majaperemehe kaasabile saine sisse kohtadesse, mis sel kellaajal juba ammus suletud olid. Unised valvurid tulid uksele ja lubasid meid ilma lisatingimusi esitamata sisse. Ikkagi kauged külalised võ nii, oli meie võõrustajatel trump tagataskust võtta.
Minu jaoks on Dezful saanud hoopis teise tähenduse. Lee pole lihtsalt koht Iraani kaardil..... Tundub rumalusena küsida endalt, et miks nad küll võõraga nii käituvad. Mul ei ole sinu jaoks millestki kahju, ei rahast, ega ajast,sest sa oled minu külaline - ütlevad nad enda õigustuseks. Andmise rõõm on tõesti suur.

3 Oktoober – Dezful – Shush – Choqa Zanbil.

Nagu lubatud jõuame hommikul kell 8 Dezfuli. Vahepeal on üks kohalikest bussikaaslastest organiseerinud meile transpordi hotellini. Lõpp-peatuses tervitab meid tema isa ja  me saame suuremate sekeldusteta hotellini. Iraanis on praegugi kasutusel meil nõukogde ajast meelde jäänud WC-d. See tänedab, et asjade ajamine toimub kükitades. Kuna euroopas on teised tavad, siis otsustatakse ka meile selles küsimuses vastu tulla. WC põranal asuva augu kohale tekitatakse metallist raam mida kaunistab raamile asetatud prill-laud.

Täna läheme Shushi, kus asub vana asulakoht 3-ndast aastatuhandest eKr. ja Choqa Zanbilis asub vana varemetes templitekompleks ajast 1400 a eKr.
Tagasi hotelli jõuame peale lõunat. Siis väike puhkus ja linnaga tutvuma. Kuna linn oli meile võõravõitu ja hotellist kaasaantud kaart sisaldas meile arusaamatuid kriksadille, otsustasime teed kesklinna küsida kohalikelt. Meeletu palavuse tõttu, mis sel kellaajal siin valitses, polnud tänaval näha ühtegi hingelist. Peatasime kinni meist möödunud mootorratta ja küsisime juhatust. Meile antigi õige suund kätte ja hakksime minema. Mingil tänavaristil tekkis segadus õige teeotsa leidmisega ja kui valisime omaarust selle õige ilmus seesama mootorrattur nagu nõiaväel välja ja juhatas meid jälle õigele teele. Ta sõitis meil pidevalt järel ja hoolitses selle eest et me ära ei eksiks. Dezfuli linnas endas midagi suurt vaatamisväärset pole. Ainult vana sild, mida naljahambad peavad vanimaks kasutuselolevaks sillaks. Paraku on seda silda aegade jooksul niipalju ümber ehitatud, et tema algupärandist pole enam midagi järel. Teine suurem vaatamist väärt objekt on vana bazaar, mis hävitati pea täielikult Iraani-Iraagi sõja käigus. Dezfuli linn sai selles sõjas Iraani linnadest kõige rohkem kannatada.  Ajaloost on teada kummaline fakt, et sõda jäi viiki. Mõlemad pooled kuulutasid end üheaegselt võitjaks.
Õhtul peetakse meie hotellis pulmapidu. Isegi kolmapäevane päev e. kesknädal ei saa takistuseks, et üks korralik kräu maha pidada. Kõlab küll uskumatult, et ilma alkoholita on samuti võimalik tuju üleval hoida ja hea peomeeleolu luua. Kohalikke murjameid saalib edasi-tagasi ja igat masti hotelli ametnikud käivad uurimas, kas meil ikka kõik korras on. Üks väiksemat sorti ülemus käib meie juures uhkustamas oma uue mobiiltelefoniga. „ I have new Samsung Galaxy 3“ teatab ta meile oma lapseliku rõõmuga. „ Õnnelikud inimesed „ mõtlen ma endamisi......

2 oktoober – Teheran

Kahe päevaga oleme oma esimesed miljonid tuulde lasknud ja parema enesetunde tagamiseks otsustame oma miljonäristaatuse taastada. Endastmõistetavalt ja teiste soovitusi lugedes on selleks kõige mõistlikum koht pank.

Suundume, siis esimesse ettejuhtuvasse panka. Nagu korralikus pangas ikka on siin seinal suur ekraan, millel ilutsevad vahetuskursid. Hetkekurss ei erine suurt sellest, mis oli lennujaamas paar päeva tagasi. (1€= 16 000 Riaali) Esmalt tundus see meile korrekte ja aus. Teatame ametnikule oma soovist, kuid viimane sügab kukalt ja üritab meile selgeks teha, et pank pole just hetkel kõige soodsam koht rahavahetuseks. Näiteks joonistab ta paberile riikliku kursi, mis hetk tagasi veel ekraanil ilutses, kuid nüüdseks sealt kustunud on. Võrdluseks joonistab ta numbri mida saaksime 1€ eest, kui vahetaksime seda mõnes rahavahetuskontoris.

 Tema kuumaline ettepanek on, et me läheksime samal tänaval asuvasse valuutavahetuspunkti, kus saab 1€ eest paremat hinda. Meile tundub taoline sündmuste areng ootamatu, kuid otsustasime asja kontrollida. Seda enam, et asume riigis, kus sind püütakse igal võimalikul sammul südamest aidata.
Esimeses rahavahetuspunktis ilutsevad seinal asuva € ja $ tähiste taga ümmargused nullid. Nagu igas Iraani asutuses on ka siin vastumeelselt üles riputatud riigi ebapopulaarsete  liidrite pildid.
Tänu majandusblokaadile on Iraani Riaal $ ja € suhtes hakanud kiirelt odavnema. Islamivabariigi liidrid ei taha seda tunnistada ja üritavad käskude, ähvarduste ja muul kuntslikul toel ja moel Riaali kurssi endisena hoida. Rahaturgudel on loomulikult teised seadused. Valuutavahetuspunktide ümbrusesse on kogunenud inimgrupid, kes ostavad ja müüvad valuutat ebaseaduslikult. Siia on tekkinid midagi minibörsi taolist. Ahjusoojade Riaalide pakid on tänavale laotud nagu telliskivihunnikud, millest üritatakse kiirel võimalusel lahti saada.  Htekel pakutav kurss on meie jaoks jalustrabav. 1€ eest lubatakse 41000 Riaali. See on peaaegu 3 korda enam riiklikust  kursist. Loomulikult on selline vahetuskurss meile meeltmööda ja ühe hetkega oleme me veel miljonärimad kui varem. Just sellest momendist muutub meie Iraanis viibimise hind pea 3 korda odavamaks.  Elu on mõnus nagu šahhi kassidel tuleb esimene mõte pähe.
Neil, kellel on valuutat muutub elu odavamaks, kuid tavalise iraanlase jaoks järk-järgult kallimaks.
Hiljem kuuleme uudistes, et just järgmisel päeval korraldab politse siin suurema reidi, et tabada vallutaga sahkerdajad. Paljud rahavahetuspunktid suletakse sootuks. 
Peale meie rahavahetust  viitab teller seinal asuvale Khomeni portreele. Ise sätib ta enda silmade ette papist tehtud prilliramid, millele on peale jooniststud kõõrdi vaatav Khomeini silmapaar. Selle mehe üle naermine toimub siin hirmu tundmata täiesti avalikult. Tema peale ollakse  verivihased ja mehe vastu ei tunta enam ammugi mingit austust. Eriti on see noorte ja edukamate hulgas. Riigi poliitika ja isolatsioon on teinud kohalike elujärje väga raskeks. Toit ja eluase kallineb nende jaoks kiiresti. Lõhe rikaste ja vaeste vahel suureneb nagu mujalgi maailmas.
Bensiin maksab hetkel 4000 Riaali ja selle kogus on limiteeritud.  Autoomanik saab selle hinnaga osta kütust 60 liitrit kuus. Taksojuht aga 300 liitrit. Kui see piir on ületatud tuleb liitri eest maksta juba 7000  Riaali
Päeva teisel poolel läheme osa saama filmifestivalist. Kinokeskus, kus festivali korraldatakse on tohutult suur hoone. Saalid asuvad kolmel korrusel ja kokku on neid  paarikümmne ringis. Igasse saali on koondatud teemapakett filmidest, mida kõik vaadata võivad. Meile kui VIP külalistele on see lõbu tasuta. Lehvita vaid kutset ja kinosaali uks avaneb nagu võluväel.
Õhtuks on plaan selline et lahkume Teheranist ja võtame suuna Dezfuli poole. Bussisõit  algab kell 21.00 ja kohale jõuame umbes hommikul kell 8.00
Bussisõidus midagi uut meie jaoks ei ole. Pead omama nimelist piletit, mille võid osta bussijaamast või reisibüroost. Sõidu alguses jagatakse kätte pakid kehakinnituseks. Seal on küpsiseid, komme ja muud näksimist. Samuti topsik teejoomiseks. Reisi edenedes hakatakse meie vastu ka huvi tundma, et kes, kuhu ja miks. Paari paremini inglise keelt kõneleva inimesega saame ka jutule. Kohalikud on väga uudishimulikud. Keelepraktika saamiseks kasutavad nad meelsasti võimalust välismaalastega suhelda.  Tavaline stsenaarium näeb välja nii, et jutu arenedes liitub alati kohalikke juurde. Nad küll ei saa midagi aru, aga kuulavad huviga suu ammuli.
Kõige rohkem üllatab kohalikke see, et miks me siia üldse tulime. See pole ju paik mida ülejäänud maailm armastab. Ja alati tuleb neile selgeks teha et asjad pole üldse nii nagu neile näidatakse. Targemad teavad seda isegi. Lihtne inimene suures masinavärgis on ainult käsule alluv vennike, keda on kerge mõjutada ja ära kasutada.  Need milles ülejäänud suurriikide liidrid ja juhid omavahel kokku lepivad ei puutu absoluutselt meisse. Nad ju ei esinda meie huve, me pole neid enamuses etteotsa valinud ja mis kõike kurvem keegi ei räägi, mis tegelikult toimub. Ainult üks hämamine, manipuleerimine ja ärakasutamine. Riigi liidri järgi ei saa ju kujundada suhtumist ühte või teise piirkonda ja rahvasse. See, et Khomeini on halb ei tähenda et selle riigi lihtkodanikud on samasugused. Igaüks meist on ainulaadne ja kordumatu isiksus. Iraanlase suhtumine oma külalisse on nii hämmastav, et toob vahel isegi pisarad silma. Kuskohast nad selle oskuse küll võtavad ?? Sellest ma ei saa aru. Sellised arvukad südamlikud momendid panevad mind neid austama, neid armastama ja siiralt uskuma, et nad on enamat väärt kui see kuidas muu maailm neisse suhtub. Kahjuks muudab vaba maailm ja demokraatia inimesed omakasupüüdjateks ja isegi reeturiteks.