Tänane päev on pühendatud Shushtarile, kus asub ammusest ajast pärit veemajandussüsteem. Mägedest alla voolanud jõevesi suunati tehislikesse kanalittesse, mille abil koguti vett ja tekitatie eluks vajalikku energiat.
Just sellest päevast algas meie reisi kõige emotsionaalsem osa. Uskumatult palju elab siin riigis toredaid, abivalmeid ja lahkeid inimesi. Iga selline kohtumine või niisama kätlemine, teeb meele tohutult rõõmsaks. Ikka ma veel ei mõista kust on pärit see südamlikkus, lahkus ja sõbralikkus. Eestist tulles oli mul kaasas väike soovide nimekiri mida mu sõbrad-tuttavad palusid siit kaasa tuua. Üheks sooviks oli henna, millega naised oma juukseid toonivad. No heakene küll ma võin küll proovida, aga kuidas mina meesterahvas tean milline see õige kraam on. Pealegi polnud mul olemas selle pärsiakeelset vastet. Iglise keeles ei saanud paljud aru millega tegu ja pakkusid selle asemele igasugu muud kraami Mingil hetkel peatas meid tänaval üks naisterahvas. Vot see oli üllatus !!!! Siin kultuuris pöördub naine võõra mehe poole. Ta uuris kust me pärit oleme ja miks me üldse Iraanis oleme. Sel hetkel tuli mul see hennasoov uuesti meelde ja ma palusin tal näidata kohta kust seda saaks. Selgus, et häälduse järgi on henna sarnane nii inglise kui farsi keeles. Vahe on vaid sõna rõhuasetuses. Ühesõnaga ta küsis omas keeles müüjalt minu jaoks seda kraami. Saades teada kauba hinna hakkasin ma seljakotist nõutud summat otsima. Selle leidnud ulatasin kaupmehele. Rõõmsalt andis ta mulle minu tellimuse ja teatas et kauba eest on juba tasutud ja viitas tted ületava naise suunas. Teisest poest soovisin osta safranit, mille hinnaks öeldi esimise küsimise peale 400 000 Riaali 20g paki kohta. Võrreldes meie hindadega tundus nõutud hind mõistlik ja ma ütlesin et jah see sobib. See mis nüüd juhtus ületas igasugused vastutulelikkuse ja lahkuse piirid. Ulatasin kaupmehele nõutud summa kuid tema võttis rahapakist ainult ühe 20 000 Riaalise kupüüri ja ütles selle peale –
„ That`s enough. You are my guest“
Ühel teisel tänavnurgal pidas meid kinni üks mees ja uuris samuti meie päritolu kohta. Peale väikest infovahetust juhatas ta meid kõrval asuvasse kullapoodi, mille töötajad parasjagu päeva lõpetasid. Oh seda ülevoolavat õnnetunnet, mida üks valge inimene võib tekitada. Kullapoe omanik tegi kõik et me tuleks tema juurde koju õhtust sööma. Kuna meil plaane polnud, siis olime kohe nõus. Meid toodi modernsesse Iaani kodusse. Korteri asukoha ja sisustuse järgi võis oletada, et peremees võib oma äriga rahul olla. Sellele pidulikule koosviibimisele oli kutsutud korteriperemehe töökaaslased ja sugulased. Kokku käis selle aja jooksul majast läbi 10-15 inimest. Vestlemine käis mitmes keeles, sest perepea naise isa on pärit Azerbaidzaanist. Temaga sai rääkida ka vene keeles. Kohalikud uurisid meilt hindade kohta Eestis ja jutt käiski enamasti raha ja elu ümber.
Hiljem kaeti toa põrandale suur nö laud. Põrandale laotati kate, millele asetati maitsev roog igasugu lisanditega. Uskumatult toredad on iraanlased ja maitsev on iraani toit. Kesköö paiku tähistasime Marguse sünnipäeva kohalike hõrgutiste nautimisega.
Sünnipäevapidu kulmineerus muuseumiööga, mida me Iraanis esmakordselt tekitasime. Tänu majaperemehe kaasabile saine sisse kohtadesse, mis sel kellaajal juba ammus suletud olid. Unised valvurid tulid uksele ja lubasid meid ilma lisatingimusi esitamata sisse. Ikkagi kauged külalised võ nii, oli meie võõrustajatel trump tagataskust võtta.
Minu jaoks on Dezful saanud hoopis teise tähenduse. Lee pole lihtsalt koht Iraani kaardil..... Tundub rumalusena küsida endalt, et miks nad küll võõraga nii käituvad. Mul ei ole sinu jaoks millestki kahju, ei rahast, ega ajast,sest sa oled minu külaline - ütlevad nad enda õigustuseks. Andmise rõõm on tõesti suur.
No comments:
Post a Comment