Kahe päevaga oleme oma esimesed miljonid tuulde lasknud ja parema enesetunde tagamiseks otsustame oma miljonäristaatuse taastada. Endastmõistetavalt ja teiste soovitusi lugedes on selleks kõige mõistlikum koht pank.
Suundume, siis esimesse ettejuhtuvasse panka. Nagu korralikus pangas ikka on siin seinal suur ekraan, millel ilutsevad vahetuskursid. Hetkekurss ei erine suurt sellest, mis oli lennujaamas paar päeva tagasi. (1€= 16 000 Riaali) Esmalt tundus see meile korrekte ja aus. Teatame ametnikule oma soovist, kuid viimane sügab kukalt ja üritab meile selgeks teha, et pank pole just hetkel kõige soodsam koht rahavahetuseks. Näiteks joonistab ta paberile riikliku kursi, mis hetk tagasi veel ekraanil ilutses, kuid nüüdseks sealt kustunud on. Võrdluseks joonistab ta numbri mida saaksime 1€ eest, kui vahetaksime seda mõnes rahavahetuskontoris.
Tema kuumaline ettepanek on, et me läheksime samal tänaval asuvasse valuutavahetuspunkti, kus saab 1€ eest paremat hinda. Meile tundub taoline sündmuste areng ootamatu, kuid otsustasime asja kontrollida. Seda enam, et asume riigis, kus sind püütakse igal võimalikul sammul südamest aidata. Esimeses rahavahetuspunktis ilutsevad seinal asuva € ja $ tähiste taga ümmargused nullid. Nagu igas Iraani asutuses on ka siin vastumeelselt üles riputatud riigi ebapopulaarsete liidrite pildid.
Tänu majandusblokaadile on Iraani Riaal $ ja € suhtes hakanud kiirelt odavnema. Islamivabariigi liidrid ei taha seda tunnistada ja üritavad käskude, ähvarduste ja muul kuntslikul toel ja moel Riaali kurssi endisena hoida. Rahaturgudel on loomulikult teised seadused. Valuutavahetuspunktide ümbrusesse on kogunenud inimgrupid, kes ostavad ja müüvad valuutat ebaseaduslikult. Siia on tekkinid midagi minibörsi taolist. Ahjusoojade Riaalide pakid on tänavale laotud nagu telliskivihunnikud, millest üritatakse kiirel võimalusel lahti saada. Htekel pakutav kurss on meie jaoks jalustrabav. 1€ eest lubatakse 41000 Riaali. See on peaaegu 3 korda enam riiklikust kursist. Loomulikult on selline vahetuskurss meile meeltmööda ja ühe hetkega oleme me veel miljonärimad kui varem. Just sellest momendist muutub meie Iraanis viibimise hind pea 3 korda odavamaks. Elu on mõnus nagu šahhi kassidel tuleb esimene mõte pähe.
Neil, kellel on valuutat muutub elu odavamaks, kuid tavalise iraanlase jaoks järk-järgult kallimaks.
Hiljem kuuleme uudistes, et just järgmisel päeval korraldab politse siin suurema reidi, et tabada vallutaga sahkerdajad. Paljud rahavahetuspunktid suletakse sootuks.
Peale meie rahavahetust viitab teller seinal asuvale Khomeni portreele. Ise sätib ta enda silmade ette papist tehtud prilliramid, millele on peale jooniststud kõõrdi vaatav Khomeini silmapaar. Selle mehe üle naermine toimub siin hirmu tundmata täiesti avalikult. Tema peale ollakse verivihased ja mehe vastu ei tunta enam ammugi mingit austust. Eriti on see noorte ja edukamate hulgas. Riigi poliitika ja isolatsioon on teinud kohalike elujärje väga raskeks. Toit ja eluase kallineb nende jaoks kiiresti. Lõhe rikaste ja vaeste vahel suureneb nagu mujalgi maailmas.
Bensiin maksab hetkel 4000 Riaali ja selle kogus on limiteeritud. Autoomanik saab selle hinnaga osta kütust 60 liitrit kuus. Taksojuht aga 300 liitrit. Kui see piir on ületatud tuleb liitri eest maksta juba 7000 Riaali
Päeva teisel poolel läheme osa saama filmifestivalist. Kinokeskus, kus festivali korraldatakse on tohutult suur hoone. Saalid asuvad kolmel korrusel ja kokku on neid paarikümmne ringis. Igasse saali on koondatud teemapakett filmidest, mida kõik vaadata võivad. Meile kui VIP külalistele on see lõbu tasuta. Lehvita vaid kutset ja kinosaali uks avaneb nagu võluväel.
Õhtuks on plaan selline et lahkume Teheranist ja võtame suuna Dezfuli poole. Bussisõit algab kell 21.00 ja kohale jõuame umbes hommikul kell 8.00
Bussisõidus midagi uut meie jaoks ei ole. Pead omama nimelist piletit, mille võid osta bussijaamast või reisibüroost. Sõidu alguses jagatakse kätte pakid kehakinnituseks. Seal on küpsiseid, komme ja muud näksimist. Samuti topsik teejoomiseks. Reisi edenedes hakatakse meie vastu ka huvi tundma, et kes, kuhu ja miks. Paari paremini inglise keelt kõneleva inimesega saame ka jutule. Kohalikud on väga uudishimulikud. Keelepraktika saamiseks kasutavad nad meelsasti võimalust välismaalastega suhelda. Tavaline stsenaarium näeb välja nii, et jutu arenedes liitub alati kohalikke juurde. Nad küll ei saa midagi aru, aga kuulavad huviga suu ammuli.
Kõige rohkem üllatab kohalikke see, et miks me siia üldse tulime. See pole ju paik mida ülejäänud maailm armastab. Ja alati tuleb neile selgeks teha et asjad pole üldse nii nagu neile näidatakse. Targemad teavad seda isegi. Lihtne inimene suures masinavärgis on ainult käsule alluv vennike, keda on kerge mõjutada ja ära kasutada. Need milles ülejäänud suurriikide liidrid ja juhid omavahel kokku lepivad ei puutu absoluutselt meisse. Nad ju ei esinda meie huve, me pole neid enamuses etteotsa valinud ja mis kõike kurvem keegi ei räägi, mis tegelikult toimub. Ainult üks hämamine, manipuleerimine ja ärakasutamine. Riigi liidri järgi ei saa ju kujundada suhtumist ühte või teise piirkonda ja rahvasse. See, et Khomeini on halb ei tähenda et selle riigi lihtkodanikud on samasugused. Igaüks meist on ainulaadne ja kordumatu isiksus. Iraanlase suhtumine oma külalisse on nii hämmastav, et toob vahel isegi pisarad silma. Kuskohast nad selle oskuse küll võtavad ?? Sellest ma ei saa aru. Sellised arvukad südamlikud momendid panevad mind neid austama, neid armastama ja siiralt uskuma, et nad on enamat väärt kui see kuidas muu maailm neisse suhtub. Kahjuks muudab vaba maailm ja demokraatia inimesed omakasupüüdjateks ja isegi reeturiteks.
No comments:
Post a Comment