5 Oktoober – Khorramabad

Hommikul lahkusime Dezfulist ja sõitsime edasi Khorramabadi. Kõigepealt tuleb Dezfulist sõita taksoga 10km. kaugusele asuvasse  Andimeshki linna ja sealt saab juba edasi minibussiga sihtpunkti.
Kuna omapäi liikuvaid turiste Iraanis naljalt ei leia, siis on iga valge inimese sattumine väiksemasse kohta küllaltki ebatavaline nähtus. Sellest sain ma aru, kui sisenesime linna serval asuvasse plekist kuudikusse, mida nad ise bussijaamaks nimetavad. Koos meie sisenemisega saabus ruumi ka haudvaikus. Bussi ootavate inimeste kõnekõmin katkes hetkega. Mitukümmend uudistavat pilku takseerisid meid mõnda aega. Jutuvada taastumine andis märku, et uudishimu on nüüdseks rahuldatud.
Minibussis sattusime istuma viimasesse ritta pikale pingile. Meie kõrval istusid kaks noormeest, kes üritasid ka juttu teha. Jällegi oli nende inglise keele ja meie farsi keelne tase olematu, mis ei lasknud pikemat vestlust arendada. Et seda piinlikkuse momenti veidigi huvitavamaks pöörata, võtsin kotist välja mõned inglisekeelsed infoajakirjad meie maa kohta. Need olin ma spetsiaalselt ühes võtnud, et tutvustada kohalikele kohta, kus me elame. Reisi lõpuks ei jäänud umbes 50-st kasavõetud broshüürist alles mitte ainsamatki. Isegi puudud tuli. Vot siis nad vaatasid neid pilte ajakirjast ja üritasid aru saada, mis ühel või teisel toimub. Osavad poisid kasutasid selleks oma mobiiltelefonis olevat inglise - farsi sõnaraamatut või tõlkijat. Veerisid inglisekeelsed sõnad kokku ja sisestasid need oma telefoni. Segaseks jäänud pildi kohta üritasime käte ja jalgadega selgeks teha millega seal tegu. Olgu see siis pilt rahvatantsust või riigivalitsemisest.
Üel fotol oli kujutatud Tallinna vanalinnas olevat käsitöömeistrite laata. Selle arusaamiseks polnud pikka mõtlemist vaja, sest kohe tuli  poisi suust sõna - Bazaar.... Koalikus kontekstis poludki see vale ja kiitsin teda taiplikkuse eest.
Khorramabadis asuv suur tsitadell on ehitatud kõrgele linna keskel asuva mäe otsa ja on hästi säilinud. Kindluses on muuseum, kus tutvustatakse piirkonna ajalugu.

Kuna oli reedene päev, siis viibis ka inimesi siin rohkem. Moslemite Reede  võrdub meie pühapäevaga, mis tähendab, et sel päeval külastatakse muuseume, peetakse piknikke või ollakse koos oma lähedastega. Üllatavalt palju iraanlasi käib muuseumides. Rohkem üllatab selle tegevuse suur populaarsus kohalike noorte seas.
Mingil hetkel astusime sisse ühte poodi, mis vaatamata reedesele päevale lahti oli. Poemüüja sõi granaatõuna ja meid nähes tervitas ja murdis ilma suuremalt mõtlemata õuna pooleks ja ulatas ühe pooliku meile. Lihtsalt niisama ja siiralt. Ma ei taha mitte kuidagi harjuda sellise teguviisiga ja võtta seda kui tavalist nähtust. Iga üllatamine ja imestamine, mis sellele järgneb  lisab taolisele sündmusele emotsionaalset garneeringut juurde.
Peale lõunasööki läheme linna servas asuvale mäejalamile. Tee viib läbi elurajooni.  Korraga hüütakse  ühest väravaaugust  „Were are you going?“ Uudistajaks oli mees, kes töötab koolis inglise keele õpetajana. Ta soovis väga et oleksime külalised tema kodus.  
Kuidagi raske ja ebaaus tundub sellisele kutsele ära öelda. Niipalju kui võmalik, püüame omalt poolt siinseid inimesi rõõmustada ja neile oma seltsi pakkuda. Tagatipuks kutsutakse meid veel õhtusöögile, kuhu ka lähedased kokku tulevad.
Samuti näitas ta meile neid huvitavaid kohti linnas, kuhu me ise omapeaga poleks osanudki minna.
Ühest kohast soovime osta omale puuvilju. Resoluutselt ja ilma vaidlemisõiguseta võtab ta endale kohustuse ise meie puuviljade eest maksta. Häälekas protestimine on siin mõttetu.
„ Te olete minu külalised “ saame vastuseks. Selliste situatsioonide puhul pole mõtet vaielda ja kõik mis antakse tuleb vastu võtta. Andmisrõõm on suurem, kui saamisrõõm ja seda tuleb austada.
Õhtul pakutakse meile kohalikku barbeque rooga kebabi ja kõrvale riisi. Loomulikult salateid, puuvilju ja palju muud millele ei oska nimegi anda. Siin peres elu üle eriti ei kurdeta. Mõlemad osapooled saavad head palka. Ainuke häda on kiirelt kasvavad hinnad ja kalliks muutuv reisimine. Kõik toimingud, mis on seotud välisvaluutaga muudavad elu, hobid ja tegemised väga kalliks. $ ja € tugevnevad endiselt Riaali suhtes ja ainsana võidavad need kes omavad valuutat.
Enne lahkumist küsitakse meilt kindluse mõttes, kas kõik on ikka korras. Jäetakse meile telefoninumber juhuks kui peaksime hätta sattuma.
„ Kui teil peaks raha varastatama või otsa saama, siis me aitame teid. Küsige julgesti „ olid sõnad hüvastijätul.
„ Kui kõrged ja kauged võivad olla siiruse ja heasüdamlikkuse piirid ? - küsisin ma sel hetkel endalt.