7 Oktoober – Hamedan & Alisadr

Järgmise päeval viis Ehsan meid linnast paarkümmend kilomeetrit eemal asuvasse Alisadri koobastesse. Koopad asuvad mäe sees. Kuna koobastes on ka vett, siis kasutatakse neis liikumiseks paate. Üksteisega ühendatud kolmepaadilised karavanid, liiguvad huvilistega mööda looduse poolt tekitatud käike. Vee sügavus koobastes kõigub 3 – 13 m vahemikus. Jällegi on siin palju kohalikke, kes seda looduse imetegu uudistama on tulnud. Välismaiseid turiste kohtame vähe, sest lääne propaganda töötab täiel võimsusel. Just sel hetkel taban ennast mõttelt - Vaba maa ja demokraatia. Jah see on tõesti olemas, kuid ainult paberil. Tegelukkuse peegelpilt on nõnda kõver, et vastik on sinna sisse vaadata. Miks peab tavakodanik kannatama selle pärast, et suured juhid ei suuda paljudes küsimustes kokku leppida ? Mida annavad piirangute ja blokaadi kehtsestamine riigile,  kus elavad maailma kõige sõbralikuad ja lahkemad inimesed ? Mitte midagi on vastus. Eriti juhul, kui poliitikat teevad  oskamatud, ahned ja inimväärtusi mitteomavad tegelased.

Mind hämmastas Ehsani tähelepanuvõime , millga sain ka mina korra hiilata. Ma ei tea kuidas see tuli, aga juhtus see täiesti spontaanselt. Kogu meie tänase reisi jooksul tekkis erinevatest turistikohtadest kätte materjale ja paberied, mida Ehsanil hiljem arvatavasti vaja võis minna. Pluss, siis veel oma rahakott ja mobiiltelefon, mida ta käes hoidis. Taksosõidu ajal panin tähele, et tal oli raskusi nende asjade hoidmisega. Sobrasin natuke oma seljakotis ja leidsin väikese Kaubamaja kilekoti, mille ma talle ulatasin. Lihtsalt niisma ja spontaanselt, nagu iraanlane.  Ta imestus oli suur ja ta küsis minult – „Miks sa seda tegid?“  Minu vastus talle oli ühesõnaline ja tuim – „Niisama“ ja lisasin  „ See oskus on õpitud siin Iraanis“. Tol hetkel tundus mulle see psiasjana, kuid tema jaoks oli see suur tegu.  Ta jagas oma imestust võõra taksojuhiga ja sel hetkel tajusin ma esimest korda kuidas saamsrõõm on suurem andmisrõõmust.
Õhtul on meil plaan sõita edasi Qazvini. Ehsan ei jää meie käimisest ega plaanidest sammugi maha. Ta aitab meil jõuda bussijaama, muretseda piletid ja panna õigele bussile. Saame piletid Teherani suunduvale bussile, mis peatub ainult Qazvini linna serval. Kohe tekib hirm, kas me oskame ikka õiges kohas maha minna. Pealegi on oht, et võime õige peatuse ka maha magada.
Ma ei oska enam imestada, ega midagi, kui Ehsan teatab, et on bussijuhtidega juba rääkinud meie kohalejõudmise suhtes.
„Kõik on korraldatud ja te ei pea muretsema“ teatab ta mele. Et oma kondlustunnet ja meie õnnelkku päralesaamist garanteerida, leiab ta reisijate seat ka ühe mehe kes samuti Qazvini suundub. Nüüdseks oleme ka tema hoolealused. Samuti õpetab ta meile, kuidas ahnete taksojuhtidega ümber käia. Taksojuhid kipuvad ikka turistidelt rohkem küsima, kui kohalikelt. "Seepärast ärge võtke taskust välja kogu raha is teil on, vaid täpselt niipalju kui kohalikud makavad" - õpetab Ehsan. Kui juht küsib rohkem, siis tehke rumal nägu ja laiutage käsi. Ta peab leppima ka selle summaga, mida meil pakkuda on.
Hamedanis oli ikka nii, et tuli maksta ühe või teise sissepääsu või teenuse ees. Loomulikult kehtis ka siin sama reegel, et turistidelt ikka 100 nahka üritatakse võtta. Nii on see hotellides, muuseumides, söögikohtades. Ehsan küsis iga kord mõne turisti- või söögioha ukse taga meilt – "Show your money". Näitasime talle siis oma rahatagavara ette, mille seast ta möne tühise nominaaliga kupüüri leidis ja meid kohalike hinnaga sisse smuugeldas. See käsk, show your money, oli meie jaoks algul võõristav, kuid hiljem jõudsime enne tema küsimist ette juba näidata, mis meil oli.
Õhtul koos bussijaamas istudes panin tähele kuidas Ehsan oma viisakaid ja korralikke ülikonnapükse üritas phuastada. Need olid päevasest käimisest veidi määrdunud ja vajasid nüüd korrastamist. Korraks meie pilgud kohtusid. Ta heitis pilgu enda kõrval olevale kotile ja mulle meenus päevane kilekotilugu. Sel hetkel nägin kudas tema silmarurgast valgus välja pisar, mis mööda põske alla vajus. See oli rõõmupisar.