Järgmisel hommikul sõitsime edasi Hamedani. Sinna saamine on omaette ooper, sest bussiühendust Khorramabadi ja hamedani vahel pole. Alustuseks tuleb sõita jällegi taksoga linna serval asuvasse bussiterminali. Sõidupileti lunastamine on siinses kultuuris omaette vaatamisväärsus. Eriti siis kui saad ise selles osaleda. Terminali nurka on üles seatud lett, mille ühel pool on teenindaja ja teisel pool suur hulk lärmakaid reisile soovijaid. Enne piletite müüki ei alustata, kui bussijuhilt on saadud märguanne sõiduks valmis olemise kohta. Kui see signaal saabub, muutub lärm tugevamaks. Pileti lunastamisel mingit järjekorda pole. Rahatähtedega varustatud lugematu kätemeri, suundub ühtse tsunamilainet meenutava voona leti poole. Võidab see, kel on pikemad käed ja tugevam jõud. Loomulikult ei jää maha keegi, sest kui üks buss on rahvast täis, tuleb kohe järgmine.
Selle bussiga tuleb sõita Borujerdi nimelisse linnakesse. (meie mõistes on see linnake, aga tegelikult küla) Siin visatakse sind jällegi linna ühes servas maha. Jällegi tuleb hankida takso, et sõita linna teise serva, kus asub terminal Hamedani sõitmiseks. Siit busse ei välju. Sõita saab ainult savaritega. Savari on takso, mida saab võtta mitme peale. Tavalise sõiduauto puhul mahub neli reisijat ja sõidu maksumus jagatakse reisijate vahel. See hind on fikseeritud ja tuleb tasuda juba enne sõidu alustamist. Umbes 200km sõidu maksumuseks kujuneb 70000 Riaali/ 1.70€. Võrreldes bussiga on sõit küll kiirem, aga ruumikitsikuse poolest ebamugavam. Sõidu keksel koogib autojuht välja oma termose ja suudab juhtimise ajal kostitada oma reisijaid kuuma teega.
Hamedani peetakse Pärsia kultuuripealinnaks. Vaatamist ja uudistamist on siin küllaga. Juba esimeses turistilõksus peab mind kinni üks kohalik. Ehsan oli tema nimi ja ametilt oli ta ajakirjanik. Ta tutvustas meile oma kodulinna ja selles olevaid huvitavamaid kohti. Poole teekonna pealt saame endale kampa veel kaks hiina tüdrukut, kes samuti linnaga tutvuvad. Hamedanis saame elus esimest korda näha ja tunda ka Iraani vihma ja äikest.
See on muutunud nii võõraks vabas maailmas elavale inimesele, kuid jäänud endiselt omaseks inimesele, kelle kodu on siin Iraanis.
Tipptunnil, keset tihedat liiklusvoogu sõitis vastu väike veok, mille lastks oli suur autost kordi suurem õunakoorem. Tõstsin enda ette fotoaparaadi, et seda vaatepilti jäädvustada. Hoolimata tipptunnist ja tuutuvast autoderivist, peatus veok keset teed ja kabiinist tuli välja juht. Ta oli nõus poseerima oma veoki ja veosega. Tänutäheks pildistamise eest, ronis ta oma koorma otsa ja ulatas iraanlasele omases rahulikul moel mõned punased õunad.
Ainuke, millega sain talle vastata oli minu tänutunne ja naeratus.
No comments:
Post a Comment