Täna on meie Iraani reisi viimane päev. Alates hommsest peaksime olema juba Türgimaal. Tabriz on rahvaarvu suuruselt neljas Iraanis. Siin elab umbes samapalju elanikke kui Eestis + veel 1 Tartu linna täis juurde.
Kuulus ajalooline Tabrizi bazaar asub minu jaoks hoomamatul maa--alal. Kohati ulatuvad kauplemiskohad ametlikest piiridest välja ja tihe äritsemine käib isegi läheduses olevatel tänavatel. Inimesi on niipalju, et normaalseks liikumiseks kõnniteel ruumi pole. Seepärast tulebki matti võtta sõiduteelt.
See bazaar on vanim Lähis-Idas ja üks suurimaid maailmas. 2010 aastast kuulub ta ka UNESCO maailapärandi nimekirja. Muidu turg nagu turg ikka. Kõike on saada küsi ainult. Kui pole siis toome või teeme. Kõige aktiivsemad meelitajad on kulla- ja vaibakaupmehed. Tänu kõrgele $ ja € kursile saab kuulsa pärsia käsitöövaiba siit väga odavalt kätte. Euroopas ja Türgis maksab sarnaste omadustega vaip pea 10 või enam korda rohkem. Pealegi ei saa siis ka kindel olla toote ehtsuses.
Tabrizis on üks huvitav nähtus, mida ma mujal Iraanis pole märganud. See on ainult jalakäijatele mõeldud tänav. Loomilikult on siia ennast mahutanud ka mootorratturid. Tänava keskelt läheb roheline tsoon, kus kasvavad puud ja lilled. Samuti on siin pingid millel saab jalga puhata. Majad on vanad ja huvitava arhitektuuriga. Kogu tänav on täis poekesi, kohvikuid ja teenindusasutusi. Samuti võib siit leida pronksist skulptuure. Kujutavad nad endast mingit tegevust. Ühel puhastatakse saapaid, teisel jälle lõigatakse juukseid. Jalutades mööda seda tänavat on tunne, et oled sattunud kusagile Euroopasse.
Korraga peatab meid kinni üks tütarlaps, kes väga meiega suhelda tahab. Peale nimeküsimise ei tule sealt suurt midagi. Ta on nii elevil, et ei taha meist kuidagi lahkuda. Sõnad on tal küll selged, aga õigesse järjekorda vaeseke neid pandud ei saa. Oma täbara olukorra parandamiseks helistab ta oma poiss-sõbrale, et see meiega räägiks. Too valdab inglise keelt paremini. Saame teada, et tüdruk nägi tänaval kaht välismaalast ja tahaks väga keelt praktiseerida, kuid maad võtnud erutus on kõik võõrad sõnad peast pühkinid. Viimases hädas teeb ta ettepaneku meid külla kutsuda. Teades, et meil on õhtul vaja bussile minna, tuleb see kutse tagasi lükata.
Meie bussi välumisajaks piletil on märgitud 20.00. Nagu soovitud jõuame me bussijaama umbes tunnikese varem. Kuna reis on rahvusvaheline, siis eeldame et prodseduurireeglid kestavad sel puhul kauem. Terminal kust buss peaks väljuma on väike ja algul pole siin peale meie mitte kedagi. Natuke ootamist ja ilmub veel 4 reisijat. Vatupidiselt meie teistele kogemustele väljub buss tunnise hilinemisega. Meile lubatud mugavast sõiduvahendist pole juttugi. Tegemist on küll modernse bussiga, kuid väsinud Mercedes näeb hale ja vaevatud välja.
Meie kannatuste rada saab jätku tihedate peatustega teel. Pidevalt tõstetakse bussi kütusekanistreid ja gaasiballoone.
Kogu seda tegevust jälgidest saame aimu, et tegemist on kütuse smuugeldamisega Türki. On ka põhjust, sest hinnavahe on pea 22 kordne. 1 liiter maksab Iraanis 0,17€ Türgis aga tuleb liitri eest välja käia tervelt 2€ Mitteametlikult võistlevad Türgi ja Norra omavahel kallima kütusehinna liitri nimel Euroopas. Iraanis saab kütust osta limiidi alusel. Kui su igakuine kütuselimiit pole ületatud on teenitav vaheltkasu 2x22 korda. Siit jääbki meile mulje, et liin on vajalik ainult kütuseveoks. Reisijad on siin teiseklassiline nähtus.
Piirile jõudes kamandatakse meid bussist välja, antakse meie pagas ja suunatakse passikontrolli. Sel ajal rändavad kütusekanistrid alt pakiruumist bussisalongi. Siis tuleb piirivalvur, kes kontrollib bussi pagasiruumi, kuid salongi millegipärast ei lähe.
Meid tervitab Iraani passikontroll, lehitseb dokumenti siit ja sealt. Veel teatatakse, et väljaantud viisa alusel võiksime siin veel viibida 15 päeva, kuid hetkega muudab kuupäevaga sisselöödud tempel selle lubaduse kehtetuks. Jääme, siis oma bussi ootama 2 riigi vahelisel eikellegi maal. Selleks kulub pea kaks pikka tundi. Öiselt madal õhutemperatuur ja suveriided teevad ootamise väga ebamugavaks. Mingisugused tegelased on piirivalveputka läheduses süüdanud autokummi, et vähegi sooja saada. Kuskilt tuuakse mingi lähker kütusega, mis rehvile valades uut põlemishoogu juurde annab. Kogu lähedus on mattunud musta suitsu ja masti otsas lehviva Iraani trikoloor omandab uue tooni. Eriti lipu valge osa. Piirivalvet ei näi säärane tegevus häirivat. Ju on siis tavaline. Kannatamatu olukorra vältimiseks jalutatakse isegi eemale.
Piiripunktist läbisõit on kaitstud võimsa raudväravaga, mis suure kolksatuse saatel automaatselt suletakse või avatakse. Sisimas tekib selline raudse eesriide või filmist nähtud vangla tunne. Iraani poolel on oma värav ja umbes 30 cm eemal on Türklastel oma värav. Need avanevad ja sulguvad üksteisest sõltumatult.
Türgi poolele jõudes suunatakse meid oma pagasiga Türgi passi- kontrolli ja tolli. Meie pagasi suhtes suurt huvi üles ei näidata. Ainult Türgi passikontroll elavneb, kui näeb dokumendis minu nime. Tuleb välja et oleme eesnime järgi peaaegu nimekaimud. Edaspidi esitlengi end türklaste rõõmuks Emrena.
Türgi poolel algab kanistritega sama etendus uuesti. Tolliametniku ootuses käib tihe sagimine salongi ja pagasiruumi vahet.
Piiritsoonist väljudes on mehed nii võhmal, et ei jätku jõudu osasid kanistreid tagasi alla vedada. Niisiis sõidamegi salakaup ja reisijad ühes salongis Vani linna poole.
Umbes paari tunni pärast buss peatub ja juhid otsustavad silma looja lasta. Konditsioneeri abil toodetud soe õhk kaob salongist minutitega ja seisev mootor seda juurde ei tooda. Kütusekanistrite vahel käib hoogne suitsetamine, mille tegevust reedab salongis leviv tubakalõhn.
Umbes paar tundi hiljem aetakse kõik üles ja suunatakse edasi väikebussi peale, mis meid siit Vani viib.
Siililegi selge, et sel bussil polnud algusest peale plaanis Vani sõita. Juba esimeses asulas tehakse kütus rahaks ja sõidetakse tagasi kodumaale.
Esimeste päikesekiirte saatel alustame 200 km pikkust teekonda Vani.
Lisan siia oma oma peakeses utanud mõtte, kui me Iraani - Türgi piiril olime ja külmast värisedes oma teekonna jätku ootasime.
ReplyDeleteIstun siin kolme maailma ristumiskohas. Neist kaks on suured ja üks väga väike. Minust paremale jääb tuhandeid kilomeetreid aega ja ruumi, millest me suurt midagi ei tea. Aastanumbrid siin on alles 1391, kuid inimesed oma murede ja unistustega meist suurt ei erine. Vaatan neid ja nende püüdlusi vabaduse poole. Mul on kahju neist, kes peaksid selles pettuma. Tegelikult pole vaba maailm nii magus kui eemalt tundub. Minust vasakule jääb aeg, kus elatakse 7 sajandit eespool. Seda ainult numbrites. Muidu on kõik sama. Isegi inimesed oma murede ja rõõmudega. Ainult et vabadust on neil kapajagu rohkem. Kolmas ja see kõige pisem maailm jääb minu sisse. Ka selles on oma rõõmud, mured ja unistused. Selles elav hing on rahtu, kes tahab leida, näha võrrelda ja kogetu abil oma maailmapilti kujundada. Teha seda omapäi ja vahel ka eksimuste hinnaga. Iga maailm on kordumatu ja huvipakkuv. Ja vahel tahaks teist maailma võrrelda enda omaga. Sestap ma siin olengi.