10. Oktoober – Masuleh & Qal`eh Rudkhan kindlus

Hommikul ärgates oli esimeseks küsimuseks - mis on saanud Amadyst? Arvestades, et ta veel magab, otsustasime talle helistada lõuna paiku. Eilse retke ajal rääkisime Amadyle oma plaanist külastada ka Qal eh Rudkhan kindlust, mis asub 30 km kaugusel Masuleh külast. Kuna see kindlus asub eraldatud paigas, käib sinna ühistransport väga harva ja meile mittesobival ajal. Ma ei tea millal, aga Amady oli meile välja ajanud normaalse hinnaga edasi-tagasi transpordi sinna. Meie mureks oli ainult hommikul autosse istuda, ja kohale jõudes tipp vallutada. Qal eh Rudkhan kindlus asub u 1200 m kõrgusel mäetipus. Vanemale ja vähese treenitusega inimesele on see paras ettevõtmine. Kogu tee mäkke viib astmetega trepp. Vahepeal on tõusud väga järsud ja astmevahed väga suured. Vihmase ilma puhul peab laskumise ajal olema väga ettevaatlik, et vältida astmelt libisemist.

Mäkke ronimine on väga populaarne kohalike hulgas. Siia tullakse sõpradega ja perekonniti. Teetermostega ja piknikukorvidega rühitakse ühiselt üles. Koos nende väsinud ja ettevõtlike nägudega üles ronides, saame jõudu üksteiset toetaes ja abistades. Tipust laskuvate inimeste rahulolevad ja rõõmsad ilmed annavad juurde lisaenergiat.
Lahked inimesed ulatavad oma kaasavõetud varudet sulle rosinaid, datleid ja muud energiarikast maiust. Tähtis on see, et su jõud ei lõpeks ja et sa õnnelikult tippu jõuaks. Seal ollakse nagu üks pere - jagatakse oma võidurõõmu ja saavutust.
Jällegi tuleb teistele seletada kust me pärit oleme. Meie asukoha kohta kuuleme igasugu variatsioone- Eslovenija, Espanija... Küllap on siin süüdi riigi isoleeritus ja tedmiste kättesaamise piiramine internetist. Väga paljud saidid on riigi poolt blokeeritud. Isegi meie Postimees ja Delfi on selles nimekirjas. Kuid häkkerid on ammu selle vastu rohtu leidnud ja väga paljude seas pole blokeeritud saidid probleemiks.
Tippu jõudes tuleb väravas maksta sissepääsu eest ja läbi väravate astudes avaneb muinasjutuliselt ilus paik. Uskumatu, mida inimkäsi on suutnud luua ja kui hästi see säilinud on. Siit avanevad vaated ümberkaudsetele metsaga kaetud mägedele, mille tipud on mattunud pilvedesse.
Kogu selle kompleksiga tutvumiseks on vähemalt vaja 2 tundi.  Kui arvestada 1 tund tõusule ja umbes samapalju laskumisele, siis saamega vastuse küsimusele: Kuidas veeta sõpradega ja sugulastele vaba päev?
Laskudes on ilm muutunud vihmaseks ja see teeb mineku ohtlikuks. Mitmel korral kibub jalgealune alt kaduma, kuid tänu teiste toetusele jääme ikkagi püsti ja jõuame õnnelikult alla.
Tagasiteel helistab Amady meie autojuhile ja uurib, kas meiega on kõik korras. Siin on tuha päheraputamise koht, sest tegelikult oleksime pidanud seda hoopis meie tegema. Vahetame temaga muljeid oma vahepealsest läbielamistest ja tutvustame talle oma plaane hommse suhtes.
Masuleh küla majad on ehitatud mäe jalamile nii, et liikumine külas toimub mööda alumise maja katuseid. Põhimõtteliselt asuvad majad ridadena. Et saada teise rea majauksest siise, peab liikuma esimese rea katustel. Siin olles võib aimata kuskohast oleks võinud Sal-saller saada inspiratsiooni oma laulule „ Käime katuseid mööda “ Ühe maja katusel asub restoran, teisel jälle moshee või surnuaed. Kolmandal mängivad lapsed jalgpalli. Palliväljaku kate on muide muru. Siin on avatud palju poode, söögikohti ja muid ajaviitmispaiku.  Ühes kohas uuritakse meie päritolu ja saane siis väga ametliku vastuse –
„ Welcome to Islamic Republic of Iran“  Selles turismimagnetis on näha juba rahvusvahelisemat seltskonda. Turist pole siin haruldane.
Õhtuks on Amady organiseerinud meile transpordi järgmisse sihtkohta. Bandar Anzali linna, mis asub juba Kaspia mere ääres on kõige mõttekam minna jällegi  taksoga. See on oluline ajavõit ja siinsete hindade juures taskukohane. Poolel teel helistatakse meie taksojuhile ja helistajaks on jällegi Amady. Ta on meile vahepeal kinni pannud ööbimiskoha ja selle mittesobivusel palunud sohvrit, et see leiaks meile sobiva koha.
Olen kodust kaugel võõral maal. Autoaadiost kostub kohalikku muusikat, mille üksikud rütmid minu kõrvu jõuavad. Vaatan läbi vihmase akna kaugesse pimedusse, kus säravad vastu ükiskud värvilised tulukesed. Auto kojamehed pühivad aknalt vihmapiisku ja mina oma põselt pisara. Sellesama rõõmupisara.