Bandar Anzali linnakesse jõuame 2 tunniga. Google pakubb selles linnakeses ainult mõned hotellid, kuid kohale jõudes on vaatepilt hoopis teine. Terve rannaäär on igas hinnaklassis hotelle täis. Võta millist tahad. Nii on see kõikide Iraani linnade puhul. Seda hirmu pole karta, et lageda taeva alla jääd.
Meile sobiv öömaja asub u 50 m kaugusel Kaspia mere rannast. Hotelliomanik võtab meid isiklikult vastu ja kiidab oma majapidamist. Paljud hotellid asumad tänava ääres, mis lookleb mööda rannajoont. Iga hotelli sissesõidutee otsas istub keegi töötajatest ja peab vahti võimalike kundede püüdmiseks. Selleks on tänava äärde asetatud mugavad toolid, milles nad jalgu kõigutades istuvad ja teed joovad.
Sisseregistreerimisel nõutakse meilt passe. Nii on see igal pool.
Peremees on palju mööda ilma ringi rännanud ja teadis ka üht-teist Eesti kohta. Vähemalt ligikaudset asukohta. Sisseregamise prodseduur kestis mõne minuti ja siis ulatati mulle A4 suurune paber, mille ma pidin signeerima. Lehe esimesel poolel olid minu andmed ja muud numbrilised suurused nagu kuupäev, hind jne.
Lehe teine pool sisaldas otsast lõpuli peenes kirjas farsikeelset teksti. Umbes samasugust nagu meil pangalepingutes. Kõige parema tahtmise korral ei saanud ma aru mis seal kirjas oli. Küsisin siis omanikult et mis seal kirjas kah on. Ta võttis lehe enda kätte uuris seda natuke ja lausus siis poolnaljatades ühe lause – „ No alcohol „ Ma ka ei jäänud võlgu ja lisasin omalt poolt „ and no girls “
Peale sisseseadmist oli aeg keha kinnitada. Pime ja võõras paik polnud just kõige paremad komponendid, et ise otsima hakata. Kuulanud ära meie soovi ajas peremees välja oma mootorratta, käskis meil sadulasse istuda ja nii me kolmekesi sõitsimegi kebabirestorani poole. Siin Iraanis on see täiesti tavaline, et mootorrattastel sõidetakse kolme ja isegi neljakesi. Autojuhid nimetavad neid nagu ühest suust hulludeks. Teheranis on mootorratturite käitumine eriti hull. Kuna sõiduteedel on liiklus tipptunnil aeglane, siis täristavad nad kiirema edasijõudmise nimel kõnniteedel. Jalakäija peab ise hoolas olema, et vältida kokkupuudet kaherattalisega. Kuna jalakäijatel jääb koos mootorratastega trotuaaril ruumi väheks, siis kõnnivad nemad kiirema edasiliikumise nimel jälle sõiduteel. Kui käimine sõiduteel muutub eluohtlikuks, siis minnakse hetkeks kõnniteele tagasi ja jätkatakse liikumist.
Peals söömaaega läksime kesklinna internetikohvikut otsima. Tänavalt vaadates ei saagi aru kus need asuvad, sest farsikeelsed sümbolid on meile veel võõrad. Abi saamikseks pöördusime jällegi kohalike poole, kes meid kenasti aitasid. Üks noormees (tema nimi oli Nima) rääkis ka hästi inglise keelt. Samuti lubas ta meil järgmisel päeval olla teejuhiks linnas.
Õhtul hotelli tagasi jalutades, jääb meile teele uhke valikuga lillepood. Teades siinsei tavasid ja suurt austust kunstlillede vastu, otsustasin ma siiski nende ehtsust kontrollida. Pistsin oma nima õite sisse ja oh iimet - tegu oli pärislillega. Kohe kargas lillede keskelt välja sellle äri peremees ja sõnagi lausumata võttis ta sellesama õie ja ulatas mulle. Lihtsalt niisama. Tagsasi lükata polnud seda mõtet ja nii ma jalutasingi mööda tänavat lilleõis näpus. Mida sellega teha? mõtlesin ma. Arvestades, siinset kultuuri, seda ma võõrale naisele edasi kinkida ei saa. Kes teab millega see lõppeda võiks. Kui emale ei saa siis tema lapsele ju ikka saab ja nagu nõiduse väel jooksis mulle vastu väike poiss, kellele ma õie ulatasin.
Bandar Anzali linn on väike ja erilisi vaatamisväärsusi siin ei ole. Meie sooviks oli lihtsalt näha Kaspia merd, mis on ka maailma suurim järv. Ainus kõlav tiitel mida Bandar Anzali kannab on kaaviaripealinn. Nagu meie hotelliperemees nendib, on odavast Kaspia mere kaaviarist järel ainult legendid. Kalamarja on vähe ja hinnad väga kõrged.
Järgmise päeva hommikul kohtame hotellis endise vennasvabariigi Azerbaidjani kodanikke. Nemad siin ei puhka vaid ajavad mingit äri. Kulutused hommikusöögile võtavad nad enda kanda, sest ka nende jaoks on elu siin nagu paradiisis. Egas meie kah nende kopikate üle vaidlema hakka.
Kokkulepitud ajal kell 10 tuleb Nima hotelli juurde ja läheme kolmekesi vaatama, mida see linnake meile pakkuda võib. Esmalt teeme paadiretke laguunile, mida erldab Kaspia merest kitsas maariba. Muidu laguun nagu laguun ikka, ainult et vesi on siin pruun nagu kohvi. Ulpiv praht ja plastpudelid peegeldavad selgesti kohalike suhtumist loodushoidu. Kuna siia turist eriti ei satu, siis on Hellootamisi ja whereareyoufromtamisi päris palju. Õnneks on Nima meie riigi kohta üht-teist endale selgeks teinud ja siis ta seletab kohalikele mis ja kuidas.
Kaspia mere randades enam suvitajaid pole, sest on külm ja kohalike mõistes vesi jahe. Ainult kaks vetelpäästjat on siia veel jäänud. Jahe vesi lõunamaa mõistes tähendab ümbertõlgituna, et eestlasele on see mõnus ujumiseks. Margusel on küll hirmus soov vette minna, kuid nähes meres ujuvat ussi kaob see tahtmine silmapilkselt.
Peale uhket söömaaega Nima sõpradega, viib ta meid nn. rikkurite linnaossa. Siia igaüks naljalt ei pääse, sest väravas valvab turvamees. Sellel territooriumil karmid islamiriigi seadused ei kehti. Siin võib tarbida alkoholi ja naised võivad majast väljuda katmata juustega. Nima on siia kutsunud ka kaks oma sõbrannat. Esimest korda elus on mul võimalus tervitada Iraani naist kättpidi. Mind üllatas see, et nad ise pakkusid oma kätt esimesena. Ausaltöelda oli kummaline ja ebatavaline tunne.
Õhtul paneb Nima meid bussile ja võtame suuna Ardabili poole.
No comments:
Post a Comment