Raskete seljakottidega sihitu otsimine tundub asjata energiakulu. Margus läheb vajaliku teabe otsingule ja mina jään seljakotte valvama.
Tagasi jõuab ta veel rõõmsamal moel kui ära läks. Esimene tihedamalt asustatud punkt, mille ta leidis oli kaubanduskeskus.
Ma ei tea, mis see oli, kas ere päike või hästipestud ukseklaasid, kuid ootamatult klaasides tema teekond lõppes. Kui teistpoolt vastutulnud kohalik oleks olnud venelane, siis kangastunud talle silme ette kaader multifilmist „Okaskasukaga põrsake“. Õnneks jäid klaasid terveks ja mõistus kohale. Kaastundeavaldused polnud siin ka kohased. Veel paremaks õnneks suutis kohalik vennike aru saada inglise keelest. Marguse soov oli leida transpordivõimalus paarikümne kilomeetri kaugusele Hasankeyfi külla. Kohe võeti kõne oma sõbrale, kes siinsamas keskuses töötas. Algul arvati, et Margus üksi ja kohe sõiduvalmis on. Peale pikka seletamist, et mina ja suured seljakotid ka veel on vastati selle peale „ No problem“
Tammusime, siis oma kandamiga keskuse taha olevasse transpordipunkti. Seal ootas meid kaubik, kuhu rändas igasugust toidukraami. Lahtistes kastides saiapätsid, segamini kreemikookide ja loomakootidega, kuhjati kaubikusse. Tagatipuks pulmatorti meenutav moodustis ja lõpuks meie reisikotid. Kuna laadimist teostav personal pidi algsete rehkenduste kohaselt mahtuma kabiini, siis aeti nemadki furgooni. Meie jaoks jäid kuninglikud kohad juhi kõrval.
Umbes paarikümne minutiga olime bussiterminalis, kust me jätkasime oma teekonda Hasankeyfi.
See küla asub kõrgete mägede vahel orus, millest voolab läbi Tigrise jõgi. Algul oli küla turismimagnetiks kuulus kaljusse raiutud vanalinn. Nüüdseks on prioriteedid muutunud ja turiste huvitab rohkem selle asupaiga peagi otsa saav eksisteerimine. Nimelt on valitsus otsustanud energiatootmise nimel paisutada just selles kohas üles Tigrise jõgi ja matta vetevoogude alla kogu küla. Inimestel on keelatud investeerida siinsesse kinnisvarra ja edendada külaelu. Kuigi seda plaani on heietatud 1950-ndatest aastatest, peaks vesi külale peale lastama aastal 2015. Teatud irooniaga võib öelda, et hetkel on turismimagnetiks küla kurb saatus, mitte aga iidne vanalinn. Hoolimata vanalinna külastamise keelamisest on turistide voog endiselt suur. Kohalikega ei taha sel teemal vestlust arendada, sest kes ikka sooviks rääkida oma tumedast tulevikust.
Hazankeyfi kuulsam majutuspaik on rajatud otse rohelusse. Kõikvõimalikud tsitruste ja muude viljapuude salud ümbritsevad seda majapidamist. Keset õue asub tiik, kust iga soovija võib edale meelepärase suurusega kala õhtusöögiks püüda. Einestamislauad on üles seatud granaatõunapuude alla, mis alati külastajate ootel on. Puude otsas olevad punased viljad on enamuses lõhkenud ja nendest eralduv lõhn kandub üle salu laiali.
Õhtusöögilaus istudes ühinevad turistudest toidunõudlejatega vabakäigul olevad kanad, pardid, kassid, küülikud, kitsed ja lambad. Kõige suurema ja häälekama kogukonnaga on esindatud pardid. Kuid eelistatumas olukorras on siiski kalkunid. Oma suure koguka keha tõttu on nad kodulindudest kõige suuremad ja see tekitab aukartust teiste tiivuliste ja isegi kasside seas. Samuti räägib nende kasuks teistest pikema kaela omamine. See on täpselt nii pikk, et kaela otsas asuv pea ulatub söögilauani ja kaks terast silma näevad täpselt, mis laual toimub. Igat suutäit, mis taldrikult sööja suhu rändab, saadab kõrvulukustav kisa. Neid omakorda assisteerivad pardid ja seejärel kanad ja muud tiivulised.
Õhtul külavahel ringi jalutades püütakse ikka uurida kust pärit oleme. Üks kohalik suudab oma nutitelefonist väja meelitada olulised faktid meie riigi kohta ja püüab neid meile ette purssida. Tuomas Endrik Ilves, Ene Jergma, ärikikogu tulevad tal läbi häda. Meie maakondade nimetamine tuleb tal seevastu soravamalt välja. Õnneks on turistide konsentratsioon siin suur ja seega ei häiri kohalike uudishimu meid väga. Tänu turistidele on hinnatase siin kõrgevõitu. Turistitänava ääres istuvad kaubitsejad pakuvad igasugu mõttettut nänni. Luitunud postkaardid, tolmused päikeseprillid vahelduvad vibropumpade ja aluspesuga.
Iidse vanalinna värava juures üritavad kurdi lapsed endale perele elatist teenida. Kes pakub giiditeenust, kes karjub lihtsalt refrääni tuntud ABAa laulust – Money, money.... Üks ettevõtlikum üritab 10 TL (4,2€) eest müüa regiooni tutvustavat piltidega inforaamatut. Raamatu täpsemal uurimisel leiame tagaküljelt oleva märkuse – No for sale. It is gift. All külas pakutakse seda 5 TL eest.
Poolteist päeva puhkust pikast reisist kulus hädasti ära ja Hasankeyf sobis selleks väga hästi.
No comments:
Post a Comment