20 - 21 Oktoober Istanbul - Riia - Tallinn

„Pegasus“ toob meid 1.30ga õnnelikult Istanbuli tagasi. Selle lennufirma eripäraks on see, et ta kohtleb oma kõiki reisijaid võrdselt. Economy klassi reisijad ei pea kannatama äriklassi reisijatele tehtavate soodustuste ja privileegide arvelt. Samuti on salongides olemas ekraanid, mis näitavad lennu staatust ja muid tehnilisi näitajaid. Need pisiasjad muudavad niigi igava lendamise huvitavamaks. Seda isegi lühilendudel.

Maandume kella 17 paiku Istanbuli Aasia poolsel lennuväljal.
ja meil on vaja saada Istanbuli Euroopa poolele. Üle Bosporuse väina on ainult 1 liikluseks avatud sild. See on pudelikael, millest läheb läbi kaht mandrit ühendav liiklusvoog. Kogu seda ettevõtmist raskendab veel reedene tipptund.  Kulub oma 2 tundi, et jõuda soovitud sihtpunktini.
Istanbul on tõeline rahvaste paabel. Turiste voolab siia kokku kõiksugu maailma paigust. Pole kohta astuda ega istuda.  Hinnatase võrreldes 3 aasta taguse ajaga, mil ma siin viimati olin on teinud peadpööritava tõusu. Kaubndus- ja teenindussfääris on sellsed hinnad, et matavad esmapilgul hinge. Võimalik, et oleme ära hellitatud ka Iraani hindadega.
Bazaarist on paraku ainult alles jäänud nimi.  Tänu turismile on linn arenenud jõudsalt. Kõikjale kerkivad uusehitised ja rajamisel on isegi metroo.
Liikluskultuur on segu Iraanist ja Euroopast. Rohkem paistab silma üksteisele „ärategemist“. Samuti on keelavaid silte rohkem, kui Iraanis. No photos, no smoking, no crossing.......
Vägisi tuleb pähe küsimus, kus see vaba maailm siis asub??
Kas seal, kus on keelatud oma mõtete avaldamine ja lubatud kõik lihtne ja inimlik. Või hoopis seal, kus on demokraatia, kuid isegi kõik lihtsad tegevused on rangelt seadustatud ja inimese tegemisi reguleeritakse keeldudega. Üks sarnane joon jookseb läbi mõlemalt poolt leerist. Liialt vaba inimene on ohtlik nii demokraatiale, kui diktatuurile.
Iraan on tõeliselt tore koht reisimiseks. Iga ränduri meeldivaks kohalolekuks on loodud kõik tingimused. Loomulikult pole need uhked hotellid, luksuslikud spaad või hoopis midagi kolmandat. Rõõm sinu kui külalise üle, meeletu abivalmidus ja avatud süda muudavad selle tohutult suure maa nii lähedaseks, kui veel vähegi olla saab. Reisimiseks on see koht väga turvaline.
Istun siin kolme maailma ristumiskohas. Minust vasakule jääb maailm, kus hetkel on aastaarvudeks 1391. Inimesed kes seal elavad ei kujuta endast mingit ohtu. Neid võib julgelt nimetada sõpradeks. Mul on kahju sellest, kui demokraatia ja vabadus ükskord nendeni jõuab. Enamusele pole see nii magus, kui raudse eesriide tagant paistab. Pettumuse viljad on väga kibedad.
Minust paremale jääb maailm, mis suurt ei erine esimesest. Ainult aastaarv on teine ja inimestel vähe rohkem vabadust.
Kaastunne, sõbralikkus ja siirus on siin maailmas üha haruldasemaks muutumas.
Kolmas ja see kõige väiksem maailm on minu sees. Ka siin on omad vastuolud ja vahel puudub isegi tasakaal. Kohati on ta väga rahutu. Ta tahab ennast võrrelda teistega ja omandada uusi oskusi, et olla veel parem kui enne. Seiklused ja emotsioonid on need, mis teevad hinge sees rõõmsaks. Kui ma hakkan sellest puudust tundma võtan oma sõbra, seljakoti ja me läheme jälle, et midagi uut kogeda.
Aitäh Margus, et sa minuga kaasa tulid, toeks olid ja kogu seda rõõmu minuga jagasid.   

Ps. Turbulents lennu ajal polegi nii jube kui algul tundub. 

18 - 19 Oktoober - Diyarbakir

Hazankeyfist Diyarbakiri saame suuremate sekeldusteta. Algul jällegi minibussiga Batmani linna ja sealtsamast teise minibussiga tunnine kihutamine Diyarbakiri. 15 kohalised bussid enne ei välju, kui kõik kohad on täidetud. Oota palju tahad. Veab neil, kes saabuvad viimaste hulgas. Samas kehtib siin reegel, et varasematele tulijatele on istekohtade valik suurem. Minibussis on alati olemas 3 lisatoolikest, mis sõitjate suure huvi tõttu ka kasutusele võetakse.

Diyarbakir on regiooni suurim linn. Siin on ülekaalus samuti kurdid. Põhiline elu on koondunud linnamüüride vahele. Ajalooline linnamüür oma pikkuselt on teisel kohal maailmas. Linnamüürist välapoole jäävates agulites elab vaesem rahvas. Sinna on targem oma nina mitte pista. Seda isegi päise päeva ajal. Samuti on see kontingent rajanud oma elamise ajaloolise linnamüüri sisse. Kurdi lapsed liiguvad kampadena ja karjuvad pidevalt – Money, money.... Margusele omane liigne uudishimu oleks talle tervise või elu isegi maksnud. Linnamüüri otsas turnides tabas teda ootamatult laustuli kivide näol, mille alagatajateks kurdipoiste kamp oli. Kiired jalad ja osavus tõid Marguse eluga müüri otsast alla.
Ka see piirkond on mässuliste tõttu rahutu. Linna kohal lendavad madalalt helikopterid, mille avaustest vaatavad alla kuulipildujatorud. Õhtu saabudes suletakse kõik kõrvaltänavad ja relvastatud soomukid ilmuvad peatänavale. Kohalikud ei tee sellest välja, sest neile on see tavaline. Minu sees vaheldub pidevalt turvatunne ohutundega.
„ Arvatavasti käib haarang“ teadis üks kohalikest rääkida. Helikopterite ja lennukite pidev müra segab isegi normaalset rääkimist.
Nagu siinses piirkonnas ikka on linnasüdameks bazaar. Siit leiab absouutselt kõike. Isegi telereid ja külmkappe. Toiduainete ja värske kraami valik teeb kadedaks. Maitseaineid on nii palju, et kõigile ei oskagi nime anda. Pidevalt liiguvad kärud värske kaubakogusega.
Linna peatänav ainult hotellidest koosnebki. Googlit kasutades leiab ainult mõned ja needki 5 tärni või enam.
Kuigi linn tundub oma loomult agressiivne ja ohtlik jätab ta siiski mõnusa mulje. Oma kompaktsuse ja atmosfääri poolest.
Diyarbakirist ootab meid 1000 km pikkune lend Istanbuli.

16 - 17 Oktoober - Hasankeyf

Täna ootab meid ees 5 tunnine bussisõit Vanist – Batmani nimelisse linna. Batmani linna kuulsamaks vaatamis-ja pildistamisväärsuseks on linnasilt. Arvan, et selgitused on siin üleliigsed.

Batmani jõuame keskpäeva paiku. Kuna linn on võõras ja inglise keele rääkijaid napib tuleb teha luuret info hankimiseks.
Raskete seljakottidega sihitu otsimine tundub asjata energiakulu. Margus läheb vajaliku teabe otsingule ja mina jään seljakotte valvama.
Tagasi jõuab ta veel rõõmsamal moel kui ära läks. Esimene tihedamalt asustatud punkt, mille ta leidis oli kaubanduskeskus.
Ma ei tea, mis see oli, kas ere päike või hästipestud ukseklaasid, kuid ootamatult klaasides tema teekond lõppes. Kui teistpoolt vastutulnud kohalik oleks olnud venelane, siis kangastunud talle silme ette kaader multifilmist „Okaskasukaga põrsake“.  Õnneks jäid klaasid terveks ja mõistus kohale. Kaastundeavaldused polnud siin ka kohased. Veel paremaks õnneks suutis kohalik vennike aru saada inglise keelest. Marguse soov oli leida transpordivõimalus paarikümne kilomeetri kaugusele Hasankeyfi külla. Kohe võeti  kõne oma sõbrale, kes siinsamas keskuses töötas. Algul arvati, et Margus üksi ja kohe sõiduvalmis on. Peale pikka seletamist, et mina ja suured seljakotid ka veel on vastati selle peale „ No problem“
Tammusime, siis oma kandamiga keskuse taha olevasse transpordipunkti. Seal ootas meid kaubik, kuhu rändas igasugust toidukraami. Lahtistes kastides saiapätsid, segamini kreemikookide ja loomakootidega, kuhjati kaubikusse.  Tagatipuks pulmatorti meenutav moodustis ja lõpuks meie reisikotid. Kuna laadimist teostav personal pidi algsete rehkenduste kohaselt mahtuma kabiini, siis aeti nemadki furgooni. Meie jaoks jäid kuninglikud kohad juhi kõrval.
Umbes paarikümne minutiga olime bussiterminalis, kust me jätkasime oma teekonda Hasankeyfi.
See küla asub kõrgete mägede vahel orus, millest voolab läbi Tigrise jõgi. Algul oli küla turismimagnetiks kuulus kaljusse raiutud vanalinn. Nüüdseks on prioriteedid muutunud ja turiste huvitab rohkem selle asupaiga peagi otsa saav eksisteerimine. Nimelt on valitsus otsustanud energiatootmise nimel paisutada just selles kohas üles Tigrise jõgi ja matta vetevoogude alla kogu küla. Inimestel on keelatud investeerida siinsesse kinnisvarra ja edendada külaelu. Kuigi seda plaani on heietatud 1950-ndatest aastatest, peaks vesi külale peale lastama aastal 2015. Teatud irooniaga võib öelda, et hetkel on turismimagnetiks küla kurb saatus, mitte aga iidne vanalinn. Hoolimata vanalinna külastamise keelamisest on turistide voog endiselt suur. Kohalikega ei taha sel teemal vestlust arendada, sest kes ikka sooviks rääkida oma tumedast tulevikust.
Hazankeyfi kuulsam majutuspaik on rajatud otse rohelusse. Kõikvõimalikud tsitruste ja muude viljapuude salud ümbritsevad seda majapidamist. Keset õue asub tiik, kust iga soovija võib edale meelepärase suurusega kala õhtusöögiks püüda. Einestamislauad on üles seatud granaatõunapuude alla, mis alati külastajate ootel on. Puude otsas olevad punased viljad on enamuses lõhkenud ja nendest eralduv lõhn kandub üle salu laiali.
Õhtusöögilaus istudes ühinevad turistudest toidunõudlejatega vabakäigul olevad kanad, pardid, kassid, küülikud, kitsed ja lambad. Kõige suurema ja häälekama kogukonnaga on esindatud pardid. Kuid eelistatumas olukorras  on siiski  kalkunid. Oma suure koguka keha tõttu on nad kodulindudest kõige suuremad ja see tekitab aukartust teiste tiivuliste ja isegi kasside seas. Samuti räägib nende kasuks teistest pikema kaela omamine. See on täpselt nii pikk, et kaela otsas asuv pea ulatub söögilauani ja kaks terast silma näevad täpselt, mis laual toimub. Igat suutäit, mis taldrikult sööja suhu rändab, saadab kõrvulukustav kisa. Neid omakorda assisteerivad pardid ja seejärel kanad ja muud tiivulised.
Õhtul külavahel ringi jalutades püütakse ikka uurida kust pärit oleme. Üks kohalik suudab oma nutitelefonist väja meelitada olulised faktid meie riigi kohta ja püüab neid meile ette purssida. Tuomas Endrik Ilves, Ene Jergma, ärikikogu tulevad tal läbi häda. Meie maakondade nimetamine tuleb tal seevastu soravamalt välja. Õnneks on turistide konsentratsioon siin suur ja seega ei häiri kohalike uudishimu meid väga. Tänu turistidele on hinnatase siin kõrgevõitu. Turistitänava ääres istuvad kaubitsejad pakuvad igasugu mõttettut nänni. Luitunud postkaardid, tolmused päikeseprillid vahelduvad vibropumpade ja aluspesuga.
Iidse vanalinna värava juures üritavad kurdi lapsed endale perele elatist teenida. Kes pakub giiditeenust, kes karjub lihtsalt refrääni tuntud ABAa laulust – Money, money....  Üks ettevõtlikum üritab 10 TL  (4,2€) eest müüa regiooni tutvustavat piltidega inforaamatut. Raamatu täpsemal uurimisel leiame tagaküljelt oleva märkuse – No for sale. It is gift. All külas pakutakse seda 5 TL eest.
Poolteist päeva puhkust pikast reisist kulus hädasti ära ja Hasankeyf sobis selleks väga hästi.