Nädal pärast reisi ja natuke praktilist juttu kah.

Kõikide minu reisimistega kipub ikka nii olema, et koju sügisesse on päris valus tulla. Eriti sel aastal, kui lumi juba maas. Soe kliima, värsked puu-ja juurviljad ja sõbralikud inimesed on nüüdseks minevik. Samuti on kahju, et see käik nii ruttu otsa sai.  Nagu ma eelnevalt kirjutasin, oli seekordne käik küllaltki emotsionaalne. See tõstis küll reisi väärtust, kuid tegi selle ka raskemaks. Seekordse käigu ajal me suurlinnadesse eriti ei sattunud.  Välja arvatud esimesed päevad Teheranis ja viimased Tabrizis. Väikelinnades, kus turismimagneteid eriti pole, oli kohalike uudishimu ja tähelepanu meie vastu hoopis suurem. Inimeste suhtumine ja suhtlemine lähedasem ja individuaalsem. Õnnestus paaril korral isegi kohalike juures kodus olla.  Kogu elu keerleb Iraanis põhiliselt lähedaste, sugulaste ja sõprade ümber. Nad on pidevalt koos, olgu see siis õhtusöögil, puhkepäevadel või perekondlikul tätpäeval. Suhted lähedastega on siinses kultuuris väga tähtsad.
Ka inglise keele rääkijaid on väiksemates linnades napimalt. See pani meidki proovile. Kuid nagu meie kogemus näitas ei jäänud me kusagil hätta. Ei suhtlemise, teelt eksimise ega muu probleemiga. Alati leidus kuskil keegi, kes abistas ja meie mure juba eos lahendas. Vahel oli abiks ka õnnelik juhus. Me kohtusime uskumatult toredate inimestega, kellel polnud kahju oma isiklikust ajast, et see meile pühendada. Tutvustada oma linna, kultuuri ja isegi oma perekonda ja sõpru.
Iraanlase oskus teist inimest aidata või tähele panna on tavatult spontaanne ja endastmõistetav. Minu sooviks on omandada neid oskusi ja kultiveerida neid ka siin Eestis. Iraanis juba natuke õnnestus, kui seda kilekotilugu meenutada. Teine lugu on nende avatud oleku ja suhtlemisvalmidusega. See on neil nii tavaline ja lihtne. Selline keemia kahe eestlase vahel on välistatud. Parimaks näiteks on ühistransport. Me eelistame bussis istuda üksinda, olla omaette ja sulguda iseenda maailma. Ja kui kellelgi juhuslikult või olude sunnil ikkagi õnnestub võõra kõrvale istuda, siis järgneb sellele ainult vaikus. Rääkimine tundub ebanormaalne ja kaaslase ärakuulamine tüütu.
Üheks boonuseks meie reisil oli segane olukord kohaliku valuuta ümber. Algul tundus utoopilisena ja uskumatuna Teheranis oleva pangahärra soovitus rahavahetuse kohta. Ta saatis meid pangast ära, et saaksime oma eurode eest paremat hinda. Ta saatis meid tänavale, selle väljendi kõige üllamas mõttes, mis üldse olla saab. Tänavale sattumine tegi meie siinoleku oluliselt odavamaks. Mul pole eluski olnud sellise pikkusega nii odavat reisi, kui seekord. Hinnad olid meie jaoks nii tähtsusetud, et isegi kauplemine tundus mõttetu.
Ma läheksin sinna tagasi esimesel võimalusel. Põhjusi on mitmeid. Esimeseks taaskohtumine ja jällenägemisrõõm sõpradega kellega me kohtusime ja kellel külas olime.  Teiseks kindlusetusetunne, mis sellest maast tulevikus saab. Vaadates hetkel Süürias toimuvat, tilgub süda verd. Koht, kus kultuur ja avastamisrõõm on sisuliselt iga kivi all hävitatakse halastamatult. Inimesed, kes on aastakümmneid kannatanud selle diktatuuri all, peavad nüüd läbi elama veel jubedamat.  Tegelikult pole vabadus ikka nii magus, kui eemalt tundub. Tuleb uus kord ja uued valitsejad vabaduse egiidi all. Mul on kahju neist, kes selle võitluse tulemustes pettuma peavad. Neid saab olema väga palju. Igal kultuuril on omad iseärasused ja kombed. Pole mõtet minna teise õuele oma korda ja demokraatiat kehtestama . Seda ei võeta niikuinii omaks. Igal piirkonnal, religioonil, demokraatial on omad head ja vead. Et neid paremini mõista, tulebki seda näha ja mis veel parem sellest natukenegi osa saada.
Ärge kartke Iraani. See pole koht kus käib sõda ja verevalamine. Siin on kõike - kultuuri, toredaid inimesi, tõliselt värskeid puu-ja juurvilju ......

Natuke hindadest kah.
1€= 41000 Riaali. Ametlik pangakurss 1€= 16000 Riaali
Hotell ** 2-le - 450 000 Riaali / 10,78€
taksosõit 200 km - 70 000 Riaali/ 1,70€
taksosõit linnas keskmiselt 20 000 Riaali/ 0,48€
2 otsa metroopilet Teheranis - 5500 Riaali/ 0,13€
bensiin 1L 4000/ 7000 Riaali -  0,10 - 0,17€
korralik 3 käiguline restoranieine 2le 200 000 - 300 000 Riaali/ 4.88 - 7.32€
muuseumipilet 5000 Riaali/ 0,12€
vesi 1,5L 4000 Riaali/ 0,10€
bussipilet 600 km sõidu eest - 155 000 Riaali / 3.78€
kohalikud õunad 1 kg 13000 Riaali/ 0,31€
granaatõunad 1 kg 15000 Riaali - 0,37€
aprikoosid/ virsikud 1 kg - 23000 Riaali/ 0,56€
viinamarjad 1kg 20000 Riaali/ 0,49€

Tualett on üldjuhul tasuta, kuid alati peaks endal paber kaasas olema. Naljalt tänapäevase WC potiga tualettruumi ei leia. Hädad tuleb ära ajada kükitades, nagu see oli meil nõukaajal.
Vagusfoorides põlevad värvid, enamuses suurt tähtsust ei oma. Mitmerealist sõiduteed ületades, pole mõtet ootama jääda kini tee tervenisti vabaneb, et ohutult üle saada. Võtke üks rida korraga ja edu on garanteeritud. Teed ületades ärge jääge seisma, ega astuge tagasi. Teile lähenev sõidukijuht arvestab alati oma liikumist ja kiirust sellega, et liigute edasi ja ta möödub teist seljatagant.
Taksosõidul katsuge kohalikelt orienteeruv hind välja peilida. Turistidelt kiputakse rohkem küsima. Sama lugu on ka hotellide ja restoranide puhul. Alati tasub endaga kaasa sebida keegi kohalik, kes hinnad kontrolli all hoiab. Kasutage alati kollaseid taksosid, sest need on riigi omad. Muud värvi taksode puhul kipuvad hinnad lakke minema.
Teed küsides kontrollige järgneva vastutulija käest alati üle, kas eelneva juhatus oli ikka õige. Kohalikud tahavad väga aidata, kuid keeleoskusest jääb väheks. Sellisel juhul kipub juhatus võssa minema.
Kui vähegi võimalik pühedage oma kasinast ajast kasvõi minutigi kohalikule, kes teid kõnetab või Hello hüüab. See ei võta teilt tükki küljest, kuid te saate uskumatu reaktsiooni ja tõelise õnnetunde osaliseks.

Iraani viisa saab Iraani saatkonnast Soomes. Kohale pole vaja minna, sest kõik asjad saab aetud posti teel. Hetkel antakse viisat ainult kolmeks kuuks ette. Mitte kauemaks. Kogu prodseduur võtab aega 1-2 nädalat.  Lennupileteid ei nõuta. Ainuke kummaline nõudmine on reisikindlustus kolmeks !!!! kuuks.  Viisa maksab 50€. Kolm aastat tagasi oli 15€ Veel on vaja 2 dokumendifotot ja Soome marke. Need viimased on vajalikud selleks, et passid teile tagasi saata.  Saatkonna konsulaarosakonnaga on pea võimatu telefoni teel ühendust saada. Meilide peale vahel ikka vastavad. Siis kui peale käia.

pilte saab vaadata siit -

album 1 - http://s1293.beta.photobucket.com/user/iran2012/library/IRAAN%202012?evt=email_share#/user/iran2012/library/IRAAN%202012?http%3A//s1293.beta.photobucket.com/user/iran2012/library/IRAAN%202012?&_suid=135186143375004143573984616755

album 2 - http://s1290.beta.photobucket.com/user/iranalbum/library/iraan%202012?evt=email_share#/user/iranalbum/library/iraan%202012?http%3A//s1290.beta.photobucket.com/user/iranalbum/library/iraan%202012?&_suid=1351622571140049657559861712896

album 3 - ttp://s1356.beta.photobucket.com/user/iranalbum2/library/iran2012?evt=email_share#/user/iranalbum2/library/iran2012?http%3A//s1356.beta.photobucket.com/user/iranalbum2/library/iran2012?&_suid=13519827902500975322664588715

album 4 Türgi - http://s1356.beta.photobucket.com/user/iranalbum2/library/Turkey%202012?evt=email_share#/user/iranalbum2/library/Turkey%202012?http%3A//s1356.beta.photobucket.com/user/iranalbum2/library/Turkey%202012?&_suid=135198250335906553212964510986

20 - 21 Oktoober Istanbul - Riia - Tallinn

„Pegasus“ toob meid 1.30ga õnnelikult Istanbuli tagasi. Selle lennufirma eripäraks on see, et ta kohtleb oma kõiki reisijaid võrdselt. Economy klassi reisijad ei pea kannatama äriklassi reisijatele tehtavate soodustuste ja privileegide arvelt. Samuti on salongides olemas ekraanid, mis näitavad lennu staatust ja muid tehnilisi näitajaid. Need pisiasjad muudavad niigi igava lendamise huvitavamaks. Seda isegi lühilendudel.

Maandume kella 17 paiku Istanbuli Aasia poolsel lennuväljal.
ja meil on vaja saada Istanbuli Euroopa poolele. Üle Bosporuse väina on ainult 1 liikluseks avatud sild. See on pudelikael, millest läheb läbi kaht mandrit ühendav liiklusvoog. Kogu seda ettevõtmist raskendab veel reedene tipptund.  Kulub oma 2 tundi, et jõuda soovitud sihtpunktini.
Istanbul on tõeline rahvaste paabel. Turiste voolab siia kokku kõiksugu maailma paigust. Pole kohta astuda ega istuda.  Hinnatase võrreldes 3 aasta taguse ajaga, mil ma siin viimati olin on teinud peadpööritava tõusu. Kaubndus- ja teenindussfääris on sellsed hinnad, et matavad esmapilgul hinge. Võimalik, et oleme ära hellitatud ka Iraani hindadega.
Bazaarist on paraku ainult alles jäänud nimi.  Tänu turismile on linn arenenud jõudsalt. Kõikjale kerkivad uusehitised ja rajamisel on isegi metroo.
Liikluskultuur on segu Iraanist ja Euroopast. Rohkem paistab silma üksteisele „ärategemist“. Samuti on keelavaid silte rohkem, kui Iraanis. No photos, no smoking, no crossing.......
Vägisi tuleb pähe küsimus, kus see vaba maailm siis asub??
Kas seal, kus on keelatud oma mõtete avaldamine ja lubatud kõik lihtne ja inimlik. Või hoopis seal, kus on demokraatia, kuid isegi kõik lihtsad tegevused on rangelt seadustatud ja inimese tegemisi reguleeritakse keeldudega. Üks sarnane joon jookseb läbi mõlemalt poolt leerist. Liialt vaba inimene on ohtlik nii demokraatiale, kui diktatuurile.
Iraan on tõeliselt tore koht reisimiseks. Iga ränduri meeldivaks kohalolekuks on loodud kõik tingimused. Loomulikult pole need uhked hotellid, luksuslikud spaad või hoopis midagi kolmandat. Rõõm sinu kui külalise üle, meeletu abivalmidus ja avatud süda muudavad selle tohutult suure maa nii lähedaseks, kui veel vähegi olla saab. Reisimiseks on see koht väga turvaline.
Istun siin kolme maailma ristumiskohas. Minust vasakule jääb maailm, kus hetkel on aastaarvudeks 1391. Inimesed kes seal elavad ei kujuta endast mingit ohtu. Neid võib julgelt nimetada sõpradeks. Mul on kahju sellest, kui demokraatia ja vabadus ükskord nendeni jõuab. Enamusele pole see nii magus, kui raudse eesriide tagant paistab. Pettumuse viljad on väga kibedad.
Minust paremale jääb maailm, mis suurt ei erine esimesest. Ainult aastaarv on teine ja inimestel vähe rohkem vabadust.
Kaastunne, sõbralikkus ja siirus on siin maailmas üha haruldasemaks muutumas.
Kolmas ja see kõige väiksem maailm on minu sees. Ka siin on omad vastuolud ja vahel puudub isegi tasakaal. Kohati on ta väga rahutu. Ta tahab ennast võrrelda teistega ja omandada uusi oskusi, et olla veel parem kui enne. Seiklused ja emotsioonid on need, mis teevad hinge sees rõõmsaks. Kui ma hakkan sellest puudust tundma võtan oma sõbra, seljakoti ja me läheme jälle, et midagi uut kogeda.
Aitäh Margus, et sa minuga kaasa tulid, toeks olid ja kogu seda rõõmu minuga jagasid.   

Ps. Turbulents lennu ajal polegi nii jube kui algul tundub. 

18 - 19 Oktoober - Diyarbakir

Hazankeyfist Diyarbakiri saame suuremate sekeldusteta. Algul jällegi minibussiga Batmani linna ja sealtsamast teise minibussiga tunnine kihutamine Diyarbakiri. 15 kohalised bussid enne ei välju, kui kõik kohad on täidetud. Oota palju tahad. Veab neil, kes saabuvad viimaste hulgas. Samas kehtib siin reegel, et varasematele tulijatele on istekohtade valik suurem. Minibussis on alati olemas 3 lisatoolikest, mis sõitjate suure huvi tõttu ka kasutusele võetakse.

Diyarbakir on regiooni suurim linn. Siin on ülekaalus samuti kurdid. Põhiline elu on koondunud linnamüüride vahele. Ajalooline linnamüür oma pikkuselt on teisel kohal maailmas. Linnamüürist välapoole jäävates agulites elab vaesem rahvas. Sinna on targem oma nina mitte pista. Seda isegi päise päeva ajal. Samuti on see kontingent rajanud oma elamise ajaloolise linnamüüri sisse. Kurdi lapsed liiguvad kampadena ja karjuvad pidevalt – Money, money.... Margusele omane liigne uudishimu oleks talle tervise või elu isegi maksnud. Linnamüüri otsas turnides tabas teda ootamatult laustuli kivide näol, mille alagatajateks kurdipoiste kamp oli. Kiired jalad ja osavus tõid Marguse eluga müüri otsast alla.
Ka see piirkond on mässuliste tõttu rahutu. Linna kohal lendavad madalalt helikopterid, mille avaustest vaatavad alla kuulipildujatorud. Õhtu saabudes suletakse kõik kõrvaltänavad ja relvastatud soomukid ilmuvad peatänavale. Kohalikud ei tee sellest välja, sest neile on see tavaline. Minu sees vaheldub pidevalt turvatunne ohutundega.
„ Arvatavasti käib haarang“ teadis üks kohalikest rääkida. Helikopterite ja lennukite pidev müra segab isegi normaalset rääkimist.
Nagu siinses piirkonnas ikka on linnasüdameks bazaar. Siit leiab absouutselt kõike. Isegi telereid ja külmkappe. Toiduainete ja värske kraami valik teeb kadedaks. Maitseaineid on nii palju, et kõigile ei oskagi nime anda. Pidevalt liiguvad kärud värske kaubakogusega.
Linna peatänav ainult hotellidest koosnebki. Googlit kasutades leiab ainult mõned ja needki 5 tärni või enam.
Kuigi linn tundub oma loomult agressiivne ja ohtlik jätab ta siiski mõnusa mulje. Oma kompaktsuse ja atmosfääri poolest.
Diyarbakirist ootab meid 1000 km pikkune lend Istanbuli.

16 - 17 Oktoober - Hasankeyf

Täna ootab meid ees 5 tunnine bussisõit Vanist – Batmani nimelisse linna. Batmani linna kuulsamaks vaatamis-ja pildistamisväärsuseks on linnasilt. Arvan, et selgitused on siin üleliigsed.

Batmani jõuame keskpäeva paiku. Kuna linn on võõras ja inglise keele rääkijaid napib tuleb teha luuret info hankimiseks.
Raskete seljakottidega sihitu otsimine tundub asjata energiakulu. Margus läheb vajaliku teabe otsingule ja mina jään seljakotte valvama.
Tagasi jõuab ta veel rõõmsamal moel kui ära läks. Esimene tihedamalt asustatud punkt, mille ta leidis oli kaubanduskeskus.
Ma ei tea, mis see oli, kas ere päike või hästipestud ukseklaasid, kuid ootamatult klaasides tema teekond lõppes. Kui teistpoolt vastutulnud kohalik oleks olnud venelane, siis kangastunud talle silme ette kaader multifilmist „Okaskasukaga põrsake“.  Õnneks jäid klaasid terveks ja mõistus kohale. Kaastundeavaldused polnud siin ka kohased. Veel paremaks õnneks suutis kohalik vennike aru saada inglise keelest. Marguse soov oli leida transpordivõimalus paarikümne kilomeetri kaugusele Hasankeyfi külla. Kohe võeti  kõne oma sõbrale, kes siinsamas keskuses töötas. Algul arvati, et Margus üksi ja kohe sõiduvalmis on. Peale pikka seletamist, et mina ja suured seljakotid ka veel on vastati selle peale „ No problem“
Tammusime, siis oma kandamiga keskuse taha olevasse transpordipunkti. Seal ootas meid kaubik, kuhu rändas igasugust toidukraami. Lahtistes kastides saiapätsid, segamini kreemikookide ja loomakootidega, kuhjati kaubikusse.  Tagatipuks pulmatorti meenutav moodustis ja lõpuks meie reisikotid. Kuna laadimist teostav personal pidi algsete rehkenduste kohaselt mahtuma kabiini, siis aeti nemadki furgooni. Meie jaoks jäid kuninglikud kohad juhi kõrval.
Umbes paarikümne minutiga olime bussiterminalis, kust me jätkasime oma teekonda Hasankeyfi.
See küla asub kõrgete mägede vahel orus, millest voolab läbi Tigrise jõgi. Algul oli küla turismimagnetiks kuulus kaljusse raiutud vanalinn. Nüüdseks on prioriteedid muutunud ja turiste huvitab rohkem selle asupaiga peagi otsa saav eksisteerimine. Nimelt on valitsus otsustanud energiatootmise nimel paisutada just selles kohas üles Tigrise jõgi ja matta vetevoogude alla kogu küla. Inimestel on keelatud investeerida siinsesse kinnisvarra ja edendada külaelu. Kuigi seda plaani on heietatud 1950-ndatest aastatest, peaks vesi külale peale lastama aastal 2015. Teatud irooniaga võib öelda, et hetkel on turismimagnetiks küla kurb saatus, mitte aga iidne vanalinn. Hoolimata vanalinna külastamise keelamisest on turistide voog endiselt suur. Kohalikega ei taha sel teemal vestlust arendada, sest kes ikka sooviks rääkida oma tumedast tulevikust.
Hazankeyfi kuulsam majutuspaik on rajatud otse rohelusse. Kõikvõimalikud tsitruste ja muude viljapuude salud ümbritsevad seda majapidamist. Keset õue asub tiik, kust iga soovija võib edale meelepärase suurusega kala õhtusöögiks püüda. Einestamislauad on üles seatud granaatõunapuude alla, mis alati külastajate ootel on. Puude otsas olevad punased viljad on enamuses lõhkenud ja nendest eralduv lõhn kandub üle salu laiali.
Õhtusöögilaus istudes ühinevad turistudest toidunõudlejatega vabakäigul olevad kanad, pardid, kassid, küülikud, kitsed ja lambad. Kõige suurema ja häälekama kogukonnaga on esindatud pardid. Kuid eelistatumas olukorras  on siiski  kalkunid. Oma suure koguka keha tõttu on nad kodulindudest kõige suuremad ja see tekitab aukartust teiste tiivuliste ja isegi kasside seas. Samuti räägib nende kasuks teistest pikema kaela omamine. See on täpselt nii pikk, et kaela otsas asuv pea ulatub söögilauani ja kaks terast silma näevad täpselt, mis laual toimub. Igat suutäit, mis taldrikult sööja suhu rändab, saadab kõrvulukustav kisa. Neid omakorda assisteerivad pardid ja seejärel kanad ja muud tiivulised.
Õhtul külavahel ringi jalutades püütakse ikka uurida kust pärit oleme. Üks kohalik suudab oma nutitelefonist väja meelitada olulised faktid meie riigi kohta ja püüab neid meile ette purssida. Tuomas Endrik Ilves, Ene Jergma, ärikikogu tulevad tal läbi häda. Meie maakondade nimetamine tuleb tal seevastu soravamalt välja. Õnneks on turistide konsentratsioon siin suur ja seega ei häiri kohalike uudishimu meid väga. Tänu turistidele on hinnatase siin kõrgevõitu. Turistitänava ääres istuvad kaubitsejad pakuvad igasugu mõttettut nänni. Luitunud postkaardid, tolmused päikeseprillid vahelduvad vibropumpade ja aluspesuga.
Iidse vanalinna värava juures üritavad kurdi lapsed endale perele elatist teenida. Kes pakub giiditeenust, kes karjub lihtsalt refrääni tuntud ABAa laulust – Money, money....  Üks ettevõtlikum üritab 10 TL  (4,2€) eest müüa regiooni tutvustavat piltidega inforaamatut. Raamatu täpsemal uurimisel leiame tagaküljelt oleva märkuse – No for sale. It is gift. All külas pakutakse seda 5 TL eest.
Poolteist päeva puhkust pikast reisist kulus hädasti ära ja Hasankeyf sobis selleks väga hästi.

15. Oktoober - Van (Türgi)

Kahe tunniga olimegi kohal. Rasketest vintsutustest hoolimata püüdsime õnneliku kohalejõudmise puhul hoida head tuju. Sellele aitas ka kaasa soe päikeseline ilm.

Uue piksenoole meie õnnetaevasse tõi tõsiasi, et Türgimaa hinnad olid hoopis karmimad, kui Iraanis. Meie lõbus ja laristav elustiil sai koheselt kiired matused. Mitmesaja kilomeetrised taksosõidud ja kordumatud restoranikülastused olid selleks korraks ajalugu. Numbrid küll muutusid kümneid tuhandeid kordi väiksemaks, kuid elu seevastu kõvasti kallimaks.
Van asub samanimelise järve idakaldal. Läänekaldal asub linn nimega Tatvan. Kõik Iraanist Süüria ja Türgi poole suunduvad rongid peavad ületama selle järve. Kuna järv jääb mägede vahele, siis raudtee rajamine läbi mägede maismaale oleks läinud väga kulukaks. Kogu rongi veerem sõidutatakse praamile ja nelja tunniga ületab see järve.
23 oktoobril 2011 tabas Vani linna 7,1 magnituudine maavärin, mis purustas tuhandeid maju. 2 nädalat hiljem sai linn uue hukatuse osaliseks. 9 novembri maavärina tugevuseks mõõdeti 5,7 manituudi. Selle maavärina purustused olid väiksemad, kuid külvas kohalike hulgas meeletu paanika. Linnas elavate inimeste arv oli tollal kõvasti suurenenud, sest siin elasid lisaks kohalikele ka appitõtanud vabatahtlikud ja taastamistöid läbiviivad ehitustöölised.
Siinse regiooni põhiasukateks on kurdid keda peaks kokku olema 30 miljonit. Nendest 15 miljonit elab Türgis, 7 miljonit Iraanis, 6 miljonit Iraagis, 2 miljonit Süürias. Ülejäänud 1 miljon on  mööda ilma laiali. Kurdidel on küll oma kõnekeel, kuid puudub kirjakeel. Kurdi keelel on palju murdeid, mis erinevad üksteisest totaalselt. Näiteks on Kurmandži murdel käändelõpud. Samuti esinevad sellel murdel mees- ja naissoost sõnad. Sorani murdel puuduvad need sootuks. Neid nimetatakse samaks keeleks ainult nende ühise päritolu tõttu ja etnilise ühtsuse rõhutamiseks.
Linna kohal tiirutavad helikopterid ja tänaval patrullivad relvastatud soomusautod annavad aimust, et kurdid on keskvõimu vastu mässama hakanud. Juba enne meie reisi algust edastasid maailma uudistekanalid ärevaid uudiseid Türgi kaguosast, mille keskseks teemaks oli kurdide mäss.
Peale hotelli sisseseadmist otsustame ka kuulsat kurdi hommikusööki proovida. Ebatavaline pole mitte toit vaid selle serveerimise eripära. Laud täidetakse 10 – 15 taldrikuga, millel on erinevad suupisted. Oliivid, erinevad juustud, segud pähklitest, määrdeained, köögiviljad. Esialgu tekitab selline valik ja toitude kogus ehmatuse, kuid peale tunnist söömaaega pole laual peale taldrikute midagi. Tegelikult on toitude kogused marginaalsed. Ehmatab ainult rohkearvuline valik. Raskusi tekitab leivataldrikule ja kohvi- või teetassile koha leidmine.
Vani linna kõige tuntum vaatamisväärsus asub järvel asuval Aktamari saarel. Sellel saarel asub Vana Armeenia klooster. Hoolimata regiooni tabanud arvukatest maavärinatest on see sellest katastroofist jäänud puutumata.
Tänu jalgpallile teatakse Türgis Eestit paremini. Jalgpalli MM valikmängudel asume koos ühes alagrupis.
Puuviljade, kaupade ja teenuste hinnad pole pooltki võrreldavad Iraani hinnatasemega. Pigem meenutavad need Eesti omi. Sellest saadud shokist oleme ka päeva lõpuks toibumas.
  

14. Oktoober Tabriz - Van

Täna on meie Iraani reisi viimane päev. Alates hommsest peaksime olema juba Türgimaal. Tabriz on rahvaarvu suuruselt neljas Iraanis. Siin elab umbes samapalju elanikke kui Eestis + veel 1 Tartu linna täis juurde.

Seismioloogiliselt on siinne piirkond küllaltki aktiivne. Mitmed maavärinad on hävitanud või tugeval kahjustanud tähtsaid ajaloolisi objekte. Tabrizi kuulsam kultuuriline objekt Sinine Moshee hävines 1779 aasta maavärinas täielikult. Jättes püsti ainult sissepääsupoolse ivani. 1973. aastal alanud restaureerimistööd kestavad tänaseni. Viimane maavärin mille tugevus oli 6,3 magnituudi toimus 12 augustil 2012. Linnale see suuri kahju ei teinud, kuid ümberkaudsed külad said tugevalt kannatada või hävinesid täielikult. Toona hukkus 180 inimest.
Kuulus ajalooline Tabrizi bazaar asub minu jaoks hoomamatul maa--alal. Kohati ulatuvad kauplemiskohad ametlikest piiridest välja ja tihe äritsemine käib isegi läheduses olevatel tänavatel. Inimesi on niipalju, et normaalseks liikumiseks kõnniteel ruumi pole. Seepärast tulebki matti võtta sõiduteelt.
See bazaar on vanim Lähis-Idas ja üks suurimaid maailmas. 2010 aastast kuulub ta ka UNESCO maailapärandi nimekirja. Muidu turg nagu turg ikka. Kõike on saada küsi ainult. Kui pole siis toome või teeme. Kõige aktiivsemad meelitajad on kulla- ja vaibakaupmehed. Tänu kõrgele $ ja € kursile saab kuulsa pärsia käsitöövaiba siit väga odavalt kätte. Euroopas ja Türgis maksab sarnaste omadustega vaip pea 10 või enam korda rohkem. Pealegi ei saa siis ka kindel olla toote ehtsuses.
Tabrizis on üks huvitav nähtus, mida ma mujal Iraanis pole märganud. See on ainult jalakäijatele mõeldud tänav. Loomilikult on siia ennast mahutanud ka mootorratturid. Tänava keskelt läheb roheline tsoon, kus kasvavad puud ja lilled. Samuti on siin pingid millel saab jalga puhata. Majad on vanad ja huvitava arhitektuuriga. Kogu tänav on täis poekesi, kohvikuid ja teenindusasutusi. Samuti võib siit leida pronksist skulptuure. Kujutavad nad endast mingit tegevust. Ühel puhastatakse saapaid, teisel jälle lõigatakse juukseid. Jalutades mööda seda tänavat on tunne, et oled sattunud kusagile Euroopasse.
Korraga peatab meid kinni üks tütarlaps, kes väga meiega suhelda tahab. Peale nimeküsimise ei tule sealt suurt midagi. Ta on nii elevil, et ei taha meist kuidagi lahkuda. Sõnad on tal küll selged, aga õigesse järjekorda vaeseke neid pandud ei saa. Oma täbara olukorra parandamiseks helistab ta oma poiss-sõbrale, et see meiega räägiks. Too valdab inglise keelt paremini. Saame teada, et tüdruk nägi tänaval kaht välismaalast ja tahaks väga keelt praktiseerida, kuid maad võtnud erutus on kõik võõrad sõnad peast pühkinid. Viimases hädas teeb ta ettepaneku meid külla kutsuda. Teades, et meil on õhtul vaja bussile minna, tuleb see kutse tagasi lükata.
Meie bussi välumisajaks piletil on märgitud 20.00. Nagu soovitud jõuame me bussijaama umbes tunnikese varem. Kuna reis on rahvusvaheline, siis eeldame et prodseduurireeglid kestavad sel puhul kauem. Terminal kust buss peaks väljuma on väike ja algul pole siin peale meie mitte kedagi. Natuke ootamist ja ilmub veel 4 reisijat. Vatupidiselt meie teistele kogemustele väljub buss tunnise hilinemisega. Meile lubatud mugavast sõiduvahendist pole juttugi. Tegemist on küll modernse bussiga, kuid väsinud Mercedes näeb hale ja vaevatud välja.
Meie kannatuste rada saab jätku tihedate peatustega teel. Pidevalt tõstetakse bussi kütusekanistreid ja gaasiballoone.
Kogu seda tegevust jälgidest saame aimu, et tegemist on kütuse smuugeldamisega Türki. On ka põhjust, sest hinnavahe on pea 22 kordne. 1 liiter maksab Iraanis 0,17€ Türgis aga tuleb liitri eest välja käia tervelt 2€  Mitteametlikult võistlevad Türgi ja Norra omavahel kallima kütusehinna liitri nimel Euroopas. Iraanis saab kütust osta limiidi alusel. Kui su igakuine kütuselimiit pole ületatud on teenitav vaheltkasu  2x22 korda. Siit jääbki meile mulje, et liin on vajalik ainult kütuseveoks. Reisijad on siin teiseklassiline nähtus.
Piirile jõudes kamandatakse meid bussist välja, antakse meie pagas ja suunatakse passikontrolli. Sel ajal rändavad kütusekanistrid alt pakiruumist bussisalongi. Siis tuleb piirivalvur, kes kontrollib bussi pagasiruumi, kuid salongi millegipärast ei lähe.
Meid tervitab Iraani passikontroll, lehitseb dokumenti siit ja sealt. Veel teatatakse, et väljaantud viisa alusel võiksime siin veel viibida 15 päeva, kuid hetkega muudab kuupäevaga sisselöödud tempel selle lubaduse kehtetuks. Jääme, siis oma bussi ootama 2 riigi vahelisel eikellegi maal. Selleks kulub pea kaks pikka tundi. Öiselt madal õhutemperatuur ja suveriided teevad ootamise väga ebamugavaks. Mingisugused tegelased on piirivalveputka läheduses süüdanud autokummi, et vähegi sooja saada. Kuskilt tuuakse mingi lähker kütusega, mis rehvile valades uut põlemishoogu juurde annab. Kogu lähedus on mattunud musta suitsu ja masti otsas lehviva Iraani trikoloor omandab uue tooni. Eriti lipu valge osa. Piirivalvet ei näi säärane tegevus häirivat. Ju on siis tavaline. Kannatamatu olukorra vältimiseks jalutatakse isegi eemale.
Piiripunktist läbisõit on kaitstud võimsa raudväravaga, mis suure kolksatuse saatel automaatselt suletakse või avatakse. Sisimas tekib selline raudse eesriide või filmist nähtud vangla tunne. Iraani poolel on oma värav ja umbes 30 cm eemal on Türklastel oma värav. Need avanevad ja sulguvad üksteisest sõltumatult.
Türgi poolele jõudes suunatakse meid oma pagasiga Türgi passi- kontrolli ja tolli. Meie pagasi suhtes suurt huvi üles ei näidata. Ainult Türgi passikontroll elavneb, kui näeb dokumendis minu nime. Tuleb välja et oleme eesnime järgi peaaegu nimekaimud. Edaspidi esitlengi end türklaste rõõmuks Emrena.
Türgi poolel algab kanistritega sama etendus uuesti. Tolliametniku ootuses käib tihe sagimine salongi ja pagasiruumi vahet.
Piiritsoonist väljudes on mehed nii võhmal, et ei jätku jõudu osasid kanistreid tagasi alla vedada. Niisiis sõidamegi salakaup ja reisijad ühes salongis Vani linna poole.
Umbes paari  tunni pärast buss peatub ja juhid otsustavad silma looja lasta. Konditsioneeri abil toodetud soe õhk kaob salongist minutitega ja seisev mootor seda juurde ei tooda. Kütusekanistrite vahel käib hoogne suitsetamine, mille tegevust reedab salongis leviv tubakalõhn.
Umbes paar tundi hiljem aetakse kõik üles ja suunatakse edasi väikebussi peale, mis meid siit Vani viib.
Siililegi selge, et sel bussil polnud algusest peale plaanis Vani sõita. Juba esimeses asulas tehakse kütus rahaks ja sõidetakse tagasi kodumaale.
Esimeste päikesekiirte saatel alustame  200 km pikkust teekonda Vani.    

13. Oktoober - Tabriz & Kandovan

Bussisõit Tabrizi oli meie jaoks paras katsumuste koorem.

Sattusime bussis istuma päris taha, kohalike noorte sekka. Nende käitumine ja normaalsuse detsibelle ületav vestlus ületas igasugused piirid. Üks vanahärra üritas noori korrale kutsuda, kuid ta saadeti kohe kõige pimedamasse ja soojemasse kohta. Margus kui spetsalist, leidis  igal tüübil mingi psüühikahäire olevat. Teaduslikus keeles on see lühend ADHD ehk tähelepanu defitsiidi hüperaktiivsuse häire. Katkised bussiistmed, ms kuidagi koos ei püsinud, lisasid veel ebamugavustunnet. Mõnet tunnid peale reisi algust muutis olemise ebamgavaks jaheduse saabumine. Bussisalongis olev suur ekraan näitas meie jaoks väga koledaid numbreid, mis kiiresti vähenesid. Ka algav vihmasadu muutis meele mõruks. Mõned tunnid tagasi olevatest 35 kraadisest  soojanumbritest oli Tabrizi jõudes alles jäänud ainult 12.
Veidi enne Tabrizi lagunes buss täiesti koost. Mootor küll töötas aga käiku ei saanud sisse. Bussisalongi põrandal olev luuk tõmmati üles ja meie ees haigutas suur sügav auk mille põhjas tuksus mootor. Natuke sikutamist siit ja sealt ning bussisõit jätkus.
Tabrizi jõudes otsisime kõigepealt kotist välja soojad riided ja seejärel suundusime hotelli otsima.
Uus päev algas meie jaoks rõõmsamates toonides. Temperatuuri ja päikese suhtes oli eelnevatele päevadele sarnane olukord taastunud. Tabriz on üks vähestest Iraani linnadest, kus asub turismiinfo büroo. See on hõlpsasti leitav, sest asub ta kuulsa bazaari peavärava juures. Turismiinfo peremees hr. Nasser palus meid lahkesti sisse ja jagas rohkelt vajalikku informatsiooni. Samuti organiseeris ta meile bussibiletid sõiduks Tabrizest – Vani.
Tabrizis elavate inimestega on suhtlemine lihtsam, sest väga paljud räägivad inglise keelt. Elanike suhtes on siin ülekaalus türklased ja aserid. Vahel olis säärae tunne, et oleme Iraani asemel sattunud teise riiki. Häiris see, et kohalikud tahtsid väga diskuteerida religiooni ja abielu teemadel. Nende arusaamad meie standardite ja harjumustega ei langenud kunagi kokku ja seepärast tundusid need neile kummalisena. Öeldakse, et vaidlustes sünnib tõde, kuid meil kippus resultaat tõele vastassuunas liikuma.
Päeva teisel poolel sõitsime 30 km kaugsele Kandovani külla.
Kandovan on ajalooline asulapaik, kus inimesed elavad veel siiamaani teravatipulistes koobastes. Ühes sellises asub ka hotell, kust ei puudu isegi mullivann.
Kandovani ja tagasi sõidutab meid hr. Nasseri vend. Ta räägib meile elust Iraanist ja inimeste suhtumsest maailma asjadesse.
Tema maailmapilt sarnaneb minu omaga. Tavakodanikul pole väimatki tähtsust, kuidas riigid omavahel kõrgel tasemel läbi saavad. Peamine on läbisaamine inimeste vahel isiklikult. Me teame väga hästi mis suhted valitsevad Iraani, Ameerika ühendriikide või EL vahel. Need on jahedad ja vaenulikud. Iraanlane ei klassifitseeri oma külalist rahvuse, ega päritolumaa järgi. Ta suhtub kõikidesse ühtmoodi -  sõbralikult ja külalislahkelt. Iraanlane saab väga hästi aru, et tavakodanik pole süüdi selles miks maailmamaad omavahel läbi ei saa. Inimestega manipuleeritakse, neile valetatakse ja püüakse luua väärastunud pilti ühest või teisest paigast. Neilt võeatakse ära kõik õigused, et teada saada tõde ja elada rahus. Kuigi minust see suurt ei sõltu on mul väga kahju, et olen tõmmatud selle sõbraliku maa vastasleeri. Sama lugu on iraanlastega. Tahtmatult on nad kistud konflikti muu maailmaga ja nad kannatavad selle all kõvasti. Kuid õnneks pole nad kaotanud inimväärikust. Nende siirus, abivalmidus ja külalislahkus on endislelt sellisel tasemel, mis mul meele rõõmsaks ja kurvaks teeb. Rõõmsaks sellepärast, et see soojendab südant ja sa tunned, et sind pole üksi jäetud. Kurvaks aga sellepärast, et vabas ja demokraatlikus maailmas muutub see nähtus haruldasemaks.